Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 13:1-17
Jeesus peseb jüngrite jalgu1Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.
2Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti, Siimona poja südamesse, et ta tema reedaks,
3ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud tema kätte kõik ning et ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde,
4tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle.
5Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl.
6Siis tuli ta Siimon Peetruse juurde. Too ütles temale: „Issand, kas sina tahad pesta minu jalgu?”
7Jeesus vastas: „Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru.”
8Peetrus ütles talle: „Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!” Jeesus vastas talle: „Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga.”
9Siimon Peetrus ütles talle: „Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead.”
10Jeesus ütles talle: „Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik.”
11Ta ju teadis, kes tema reedab, seepärast ta ütleski: „Teie ei ole kõik puhtad.”
12Kui ta nüüd nende jalad oli pesnud ja oma kuue võtnud ning jälle lauda asunud, ütles ta neile: „Kas te saate aru, mida ma olen teile teinud?
13Te hüüate mind „Õpetaja” ja „Issand”, ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen.
14Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu,
15sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud.
16Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud.
17Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete.
Johannese evangeeliumi teist poolt (ptk 13-20) on nimetatud “Auhiilguse raamatuks”. Siiski on tegu “auhiilgusega”, mis algab määrdunud jalgadest ning kulmineerub kurjategijate jaoks tehtud ristil. Jalgade pesemine (s 3-5) on tähendamissõna tegudes, olles eeltähenduseks risti alandusele ning alandlikkuses teenimisele (s 14,15)
Iidse Lähis-Ida külalislahkus nägi ette, et vastuvõtja peab varustama oma külalisi jalapesuveega (Lk 7:36-50). Tegelikult oli jalgade pesemine orja või teenija töö. Ori oleks külalise jalad pesnud kohe selle saabumisel. Jeesus aga otsustas teha seda söömise ajal (s 2, 4), muutes nii selle Püha Õhtusöömaja lahutamatuks osaks.
Kolmandat ja neljandat salmi lugedes võib alguses tundunda isegi loogilise ja sobivana, et Jeesus, kes teab, et Ta on kõige Issand, riietub ning hakkab toimetama nagu sulane, tuues veekausi oma jüngrite jalgade pesemise tarvis. Ometi see ju ei sobi!
Peetrus kogeb, kui vale see on ning keeldub oma jalgu pesta laskmast(s 8) - kasutades eriliselt rõhutatud negatiivset kõneviisi. “Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!”. Aga Jeesusel tarvitseb öelda vaid 11 sõna, ja Peetruse suhtumine on täiesti muutunud! “„Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga.” Hämmastav! Kogu maailmas harjunud asjaajmise mudel, kus vägevad rakendavad oma võimu ning alistatud püüavad seda natukenegi enesele ka saada - on korraga peapeale pööratud jumalariigi seaduse poolt!
Kuni me selle sõnumi pöördelisust ei mõista ning selle järgi ei tee, ei ole meil ka mingit uut elu või ülestõusmist, sest me ei saa olla ühenduses Jeesusega. Tema pöörab asju ja struktuure täiesti peapeale ning muudab taolise arusaamatu põhimõtte tegevusjuhiseks / mudeliks kõigile oma järgijatele (s 12-17).
Peetrus küll taipab kohe (s 9):”„Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead.” (s 9). Kõige tähtsam sõna Peetruse vastuses on “Issand”, isand. Ja see on mõnikord meile nii keeruline öelda või ära õppida. Kui paljud on sellele sõnale alistumise ja sõnakuulelikkuse asemel nõus laskma end tõmmata mistahes muudesse selle maailma tegutsemismustritesse või põhimõtetesse! Jeesuse eeskuju aga ei jäta meile valikut.
Selle kommentaari autor: Steve Motyer