Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Tõtt rääkides

Laupäev, 7. Aprill 2018

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 21:20-25

Jeesus ilmub Tibeeriase järve rannal
20Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes on su äraandja?”
21Teda nähes ütles Peetrus nüüd Jeesusele: „Issand, aga kuidas on temaga?”
22Jeesus ütles talle: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!”
23Siis levis kuuldus vendade seas, et too jünger ei surevatki. Aga Jeesus ei olnud öelnud talle, et ta ei sure, vaid: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?”
Lõppsõna
24Tema on see jünger, kes tunnistab neist asjust ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige.
25On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada.

Kui sul on aega, loe uuesti peatükke 18-21 ning pane tähele kui elav, detailne ja tõetruu see lugu on.

Just siis kui tundub, et kõik on lahendatud, näitab end taas korraga vana Peetrus. Nähes endale järgnevat Johannest, ei suuda ta jätta küsimata: “Issand aga mis temast saab?” Nagu alati on ta kavatsused head. Ta on mures nii Johannese kui ka enda tuleviku pärast. Kuid Jeesus julgustab teda olema keskendunud. Ainus asi, mille pärast Peetrus peab muretsema, on Jeesuse järgimine. Ta ei ole teiste eest vastutav. Ta vastutab selle raja eest, mida tema peab käima. Sageli võib juhtuda nii ka meiega, et me koormame end asjadega, mille pärast Jumal pole meid teinud vastutavaks. Palju olulisem on keskenduda sellele, mida Jeesus meile näitab, kuhu Tema meid juhib.

Läbi nelja viimase peatüki palavikulise tegevuse on tunda olnud Johannese väga tähelepanelikku kohalolekut. Tema aitab Peetrusel saada ligipääsu Jeesuse kohtupidamise paiga lähedale, ta seisab naistega risti jalamil, ta tuleb jooksuga haua juurde ning hakkab usukuma, ning tema on see, kes tunneb Jeesuse ära järvekaldal. Peetrus on tegude mees, Johannes aga see, kes näeb suurt pilti ja mõistab. Tegutsemine on väga vajalik, kuid arusaamine peab tulema enne, sest see muudab sihitu liikumise eesmärgipäraseks rännakuks.

Kogu evangeeliumi jooksul rõhutab Johannes eriliselt tunnistamise ja tõe teemat. Ta räägib asjadest, mille tunnistaja ta on ise olnud. Ta ei räägi väljamõeldistest, vaid faktidest. Vaatame  veelkord kogu seda Johannese poolt üsnagi tungivalt edasi antud tunnistust.

See algab evangeeliumi alguses (Jh 1:7) ja on olemas ka selle lõpus (s 24). Meie lunastuse lugu ei ole mingi juhuslik või eraldiseisev sündmust, see on ajaloonline fakt. Johannes räägib vaid osakese suurest loost (pane tähele imelist lõpusalmi!), kuid ta räägib täis tõde kõigest, mida on näinud - selleks, et teised võiksid uskuda ning saada samamoodi osa sellest elust mille Jeesus oma surma läbi kättesaadavaks tegi.

Arusaamine, tõde, kuulutamine, usk, elu: see on võimas järgnevus. Hilisema aja jüngritena võime järgida Johannese eeskuju ning saada samuti olulisteks tööriistadeks inimeste usule ning elu juurde juhtimisel.

 
Johannese evangeeliumit lõpetades täna Jumalat kõikide nende nimetute kristlaste eest, kelle ustav ja hoolikas töö on aidanud säilitada need sõnad, kes on neid edasi kopeerinud ja tõlkinud - et meie saaksime lugeda Johannese tunnistust.

Selle kommentaari autor: David Bracewell