Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 5:14-26
Süüohvrid14Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
15„Kui keegi ei ole hoolas ja kogemata patustab Issanda pühade asjade vastu, siis ta peab enese hüvituseks tooma Issandale ühe veatu jäära oma karjast sinu hindamise kohaselt mõne hõbeseekli väärtuses, püha seekli järgi, kui süüohvri.
16Ja mis ta pühadest asjadest on kõrvaldanud, selle ta peab tasuma ja lisama sellele veel viiendiku ning andma preestrile! Kui preester tema eest on lepitust toimetanud süüohvri jääraga, siis ta saab andeks.
17Ja kui keegi patustab ning teeb, ilma et ta sellest teadlik oleks, mõne Issanda käsu vastu midagi, mida ei tohi teha, siis ta jääb ometi süüdlaseks ja kannab oma patusüüd:
18ta toogu üks veatu jäär oma karjast sinu hindamise kohaselt preestri kätte! Kui preester on tema eest lepitust toimetanud ta eksimuse pärast, mis ta on teinud, ilma et ta ise oleks teadlik olnud, siis antakse temale andeks.
19See on süüohver: ta on ju ikkagi saanud süüdlaseks Issanda ees.”
20Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
21„Kui keegi pattu teeb ega ole ustav Issandale ja salgab oma ligimese ees hoiule antud või tema kätte usaldatud asja, või mis ta ise on riisunud või vägivaldselt nõudnud oma ligimeselt,
22või kui ta on leidnud kaotatud asja, aga salgab seda, või vannub valet ükskõik missuguses asjas, milles inimene iganes võib pattu teha:
23siis see, kes on pattu teinud ja on saanud süüdlaseks, peab tagasi andma riisutud asja, mille ta on riisunud, või vägivaldselt nõutud asja, mille ta on vägivaldselt nõudnud, või hoiule antud asja, mis temale on hoida antud, või kaotatud asja, mille ta on leidnud,
24või kõik selle, mille pärast ta on valet vandunud - ta peab tasuma täies ulatuses ja lisama sellele veel viiendiku! Ta tasugu oma süüohvri päeval omanikule
25ja viigu enese hüvituseks Issandale üks veatu jäär oma karjast sinu hindamise järgi preestri kätte kui süüohver!
26Ja kui preester nõnda on tema eest lepitust toimetanud Issanda ees, siis antakse temale andeks kõiges, mis ta tegi, milles ta sai süüdlaseks.”
Süüohver tuli tuua siis kui keegi oli kasutanud kellegi teise või Jumalale kuulvat omandit ilma luba küsimata. Süüohver on viimane Iisraeli rahva ja nende perekondade poolt toodavate ohvrite nimekirjas. Eriline on siin see, et süüohvri puhul on põhimõtteks tehtu heastamine, kompenseerimine. Kui patuohver osutab sellele, et süü peab saama karistatud, siis süüohver näitab, et tekitatud kahju tuleb heastada - ükskõik kas tegu on üksikisiku või Jumala omandiga. See viimane aga kipub meie vaateväljast välja jääma. Heastamise tegi täielikuks viiendiku lisamine tekitadu kahju väärtusele - ehk siis hüvitamine 120%. Enne kui kahju hüvitamine vastavalt polnud tehtud, ei olnud mõtet minna ohverdama.
Omandit puudutavad ohvrid tuli korvata täisväärtuses. Seadus nägi ette, et lisaks ohvrilooma toomisele tuli korvata asja väärtus selle omanikule täiel määral, ning preestrile tuli maksta 20% nimetatud asja väärtusest. Sellest seadusest ilmneb ka, et rahva seas ei valitsenud ühtne arusaamine süüohvri täitmisest - näiteks võis mõni ohvri andmata jätta. Kui aga keegi pidi tooma näiteks kellegi teise eest ohvrilooma, siis oli see teadlik ja suur eksimus Issanda vastu. Teadmatu eksimuse eest Jumala vastu tuli tuua patuohver. Kõikjal ja alati aga ei eritletud süü - ja patuohvrit kui kaht eraldiseisvat ohvrit.
Preestrite ülesanded, kes pidid inimesi juhendama, olid väga mitmekesised. Kõigepealt tuli üle vaadata ohvriloomad, kas need olid veatud, ning lisaks vaatlemisele tuli määrata ka looma hind rahalises väärtuses. Enne kui raha tuli kasutusele, olid kõige väärtuslikumad loomad kõige suuremad, ning kõige tagasihoidlikumad ohvrid olid linnud.
Piiblitekst annab meile siin 3 kategooriat:
- Rikkumised pühade asjade vastu. Selle all mõeldakse kõike seda, mis kuulub või on pühitsetud/eraldatud Jumalale, või jumalateenimiseks. Toit, riistad, kümnis, hooned jpm.
- Teine kategooria ( salmid 17-19) on väga ähmane - ja käsitleb juhtumit, kus inimene ei tea, et ta oleks midagi valesti teinud, kuid kogeb sellest hoolimata süütunnet. Ja selle süütunde kaotamiseks võib ta tuua süüohvri.
- Kolmas kategooria liigub pühade asjade juurest argielu maailma ning käsitleb juhtumeid, kus kellegi usaldust on kuritarvitatud või murtud. See võib hõlmata omandi või varaga seotud tehinguid, siia kuulab ka oma ligimese petmine, tüssamine. See kes ligimest petab, on automaatsel truudusetu ka Jumala vastu - ja seega Tema ees süüdi. Seegi süü vajab lepitust Jumala ees ja 120% hüvitust kahju kannatajale.
Meie ajal ei ole enam lepitusohvreid ega ka pattude heastamistegusid. Aga ka praegu juhitakse inimesi heastama enda tekitatud kahju. Lisaks saame Jumalale pühitseda näiteks oma tööohvri.
Selle kommentaari autor: APÜ