On huvitav, et Jaakobus nimetab seda käsku, mida üldiselt tuntakse kui suurimat, siinkohal “kuninglikuks”. Võibolla viitab ta nii, et tegu oli Jeesuse poolt tehtud kokkuvõttega tema järgijate kohustustest ja kuna Jeesus on Kuningas, ning juttu on ka Jumala kuningriigist, siis sobib sellise kokkuvõtte pealkirjaks “kuninglik käsk”. See aga tähendab, et antud kuninglik käsk, korraldus - kehtib  kõikide jumalariigi kodanike kohta - ka tänapäeval.

Ühe eelistamine toimub alati kellegi teise arvelt. Seda tehes olemegi juba kuninglikku korraldust rikkunud - ja peame seisma Kristuse ees seaduserikkujana. Veelgi enam, Kristuse järgija valik on oluliselt tõsisem: järgida Kristuse korraldust ja jääda armu alla… või eelistades üht teisele panna end ise käsu alla. Ja kui juba kord olla käsu all, siis tuleb täita kõiki käske. Aga me teame, et seda ei suuda keegi. Seetõttu ei saa öelda, et kellegi eelistamise puhul on tegu pisiasjaga, kõrvalteemaga, mis pole tähtis. Jaakobuse hoiatus on karm ja tõsine. Sa võid olla, eeskujulik abikaasa, hea lapsevanem ja tunnustatud ühiskonna liige, aga kui oled kellegi elu võtnud, ei loe kõik muud “käsu pidamised” vaid piisab ühest rikkumisest, et minna karistuse alla.

Nii on igati parem valida teine tee ja elada “vabaduse seaduse” all (s 12). Siis mõistetakse meie üle kord kohut ka selle seaduse järele. Rääkimine ja tegutsemine hõlmab praktiliselt inimese kogu elu. Ning ükski ala ei jää kohtu alt välja.  Kohtumõistmise mõõduks aga on seesama kuninglik käsk, Jeesuse tõlgendus ja kokkuvõte Vana Testamendi käsuseadusest. 

See käsk ei pane inimesele suurt koormat, vaid see on käsk, mis vabastab meid teenima Jumalat. Vabadus, nii nagu Jeesus seda õpetas, aga ei tähenda et võiksime teha kõike nii nagu meile meeldib. Kord tuleb igal inmesel seista Tema ees vastust andes oma kuulekuse või selle puudumise pärast (Mt 7:15-23; Lk 6:43-45).

Jaakobus lõpetab selle lõigu kahe vanasõnaga: “kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud” ja  “halastus kiidab end kohtust kõrgemaks” (s 13). Piibel kinnitab ikka ja jälle, et meie Jumal on eelkõige halastuse Jumal ning Ta soovib, et Tema rahvas käituks samamoodi. Jeesus ütles: “ Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.” (Mt 5:7). Aga Jeesus ütles ka: “Mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!” (Mt 7:2).

Jaakobuse mõtete taustaks on suhtumine rikastesse ja vaestesse koguduses. Tema sõnum on, et vaestele mitte halastades, koguvad koguduse liikmed endale karmi kohtumõistmist Jumala ees. Kui nad ei näita üles halastust vaestele selles maailmas, ei halastata ka neile igavikus.  Aga halastades hädalistele siin maailmas, kogevad nad kord igavikus, et nende kohtuotsus on tühistatud ning nad saavad kogeda Jumala armu ja halastust.

Kuninglikud korraldused ei ole alati lihtsad. Praeguses isiklikku vabadust ülistavas maailmas on inimesed harjunud pidevalt eelistama oma kasu kellegi teise arvelt. Ja sellisel suhtumisel on lihtne imbuda ka kogudusse. Meile ei pruugi isegi meenuda, et võime mõnes otsuses minna vastuollu Kuninga enda käsuga. Võibolla on siis hea alustada kasvõi koguduse enda sündmustest ning paluda, et Jumal ise näitaks meile, kus on puudujäägid armu ja halastuse osutamises - meie isiklikus elus ja suhetes, aga ka koguduses: kas keegi on kellegi arvelt eelistatud, millised suhtumised oleme omaks võtnud ilma Kuninglikku käsku teadvustamata.