Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2001-08-09 Järgmine 2001-08-11
1Ja kaheteistkümnendas kuus, see on adarikuus, selle kolmeteistkümnendal päeval, kui kuninga käsu ja tema seaduse teostamise aeg oli kätte jõudnud, sel päeval, kui juutide vaenlased lootsid saada võimust nende üle, mis oli aga muudetud, nõnda et juudid pidid saama võimust oma vihkajate üle,
2tulid juudid kokku oma linnades kõigis kuningas Ahasverose maades, et pista oma käsi nende külge, kes neile kurja olid soovinud; ja ükski ei suutnud neile vastu panna, sest hirm nende ees oli vallanud kõiki rahvaid.
3Ja kõik maade vürstid, asehaldurid ja maavalitsejad ning kuninga ametnikud aitasid juute, sest neid oli vallanud hirm Mordokai ees.
4Sest Mordokai oli kuningakojas suur, ja kuuldus temast levis kõigisse maadesse; sest see mees, Mordokai, sai üha vägevamaks.
5Ja juudid lõid kõiki oma vaenlasi mõõgaga lüües, tappes ja hukates, ja nad talitasid oma vihkajatega, nagu tahtsid.
6Suusani palees tapsid ja hukkasid juudid viissada meest;
7ja Parsandata, Dalfon, Aspata,
8Poorata, Adalja, Aridata,
9Parmasta, Arisai, Aridai ja Vajesata,
10Haamani, Hammedata poja, juutide vaenlase kümme poega tapeti, aga tema vara külge nad ei pistnud oma kätt.11Selsamal päeval sai Suusani palees tapetute arv kuningale teatavaks.
12Ja kuningas ütles kuninganna Estrile: "Suusani palees on juudid tapnud ja hukanud viissada meest ja kümme Haamani poega. Mida nad siis küll muudes kuninga maades on teinud? Mida sa nüüd palud? See antakse sulle! Ja mis su soov veel olekski, see täidetakse!"
13Ja Ester ütles: "Kui kuningas heaks arvab, siis lubatagu ka homme juutidel, kes Suusanis on, talitada nagu täna! Ja kümme Haamani poega poodagu puusse!"
14Ja kuningas käskis nõnda teha ning Suusanis anti seadus; ja kümme Haamani poega poodi.
15Ja Suusani juudid tulid kokku ka adarikuu neljateistkümnendal päeval ning tapsid Suusanis kolmsada meest; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.16Ka muud juudid, kes olid kuninga maades, tulid kokku ja kaitsesid oma elu ja said hingata oma vaenlastest ning tapsid oma vihkajaist seitsekümmend viis tuhat; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.
17See sündis adarikuu kolmeteistkümnendal päeval, aga selle neljateistkümnendal päeval nad puhkasid ning tegid selle pidu- ja rõõmupäevaks.
Sellel peatükil on intrigeeriv algus. Pealiskaudsel lugemisel tahaks ehk nii mõnigi seda osa Piiblist hoopis välja jätta. Tõepoolest – kas pole siin kättemaksu, veritasu, tapmist ja hukkamist? Kas pole see osa mitte liiga vägivaldne?
Ent süvenegem! Keda käsitleb Piibel omavaheliste vaenlastena? Millised on vaenupoolte ajendid? Kas on tegemist röövkallaletungi või kaitselahinguga? Taas kord saame kinnitust vaimulikule tõele – jumalarahva võitlus on Jumala võitlus, võidu määrab palve. Kui määratleda võitlevaid pooli, siis pole need mitte rahvused, vaid Jumalat tundvad kogukonnad ja Jumalat eiravad inimesed. Pane tähele, kui mitmel korral toonitab Piibel, et hukatute majapidamisest, nende omandist ei võetud midagi. Seega ei saanud taplusel olla materiaalseid ajendeid. Löödi vaenlasi ja tapeti vihkajaid, toimiti enesekaitseks. Keda võib pidada nendeks vihkajateks? Abi saame Õpetussõnade raamatust (vt Õp 11:19). Kes püsib õigluses, jääb elama, aga kes taotleb kurja, saab surma! Mitmeid kordi toovad Õpetussõnad ära tõdemuse, et kavatsetud kuri tabab inimest ennast. Estri raamat ütleb meile, et Haamani kuri kavatsus tuli ta enese pea peale, hukutades ka neid, kellega ta manipuleeris.
Antud kirjakoht annab meile aluse otsida kaitset Jumala sõnas, taotleda sõna abil stabiilsust. Uue Testamendi aegsele inimesele õpetab Ef 6:12, et meil ei ole võitlemist inimestega, vaid kurjuse vaimudega – seetõttu on kristlaste osaks varustuda Jumala sõnaga ja teiste vaimulike relvadega.
Eelmine 2001-08-09 Järgmine 2001-08-11
2001-08-10
Ester 9:1-17
Est 9:1-17
Juutide kättemaks
1Ja kaheteistkümnendas kuus, see on adarikuus, selle kolmeteistkümnendal päeval, kui kuninga käsu ja tema seaduse teostamise aeg oli kätte jõudnud, sel päeval, kui juutide vaenlased lootsid saada võimust nende üle, mis oli aga muudetud, nõnda et juudid pidid saama võimust oma vihkajate üle,
2tulid juudid kokku oma linnades kõigis kuningas Ahasverose maades, et pista oma käsi nende külge, kes neile kurja olid soovinud; ja ükski ei suutnud neile vastu panna, sest hirm nende ees oli vallanud kõiki rahvaid.
3Ja kõik maade vürstid, asehaldurid ja maavalitsejad ning kuninga ametnikud aitasid juute, sest neid oli vallanud hirm Mordokai ees.
4Sest Mordokai oli kuningakojas suur, ja kuuldus temast levis kõigisse maadesse; sest see mees, Mordokai, sai üha vägevamaks.
5Ja juudid lõid kõiki oma vaenlasi mõõgaga lüües, tappes ja hukates, ja nad talitasid oma vihkajatega, nagu tahtsid.
6Suusani palees tapsid ja hukkasid juudid viissada meest;
7ja Parsandata, Dalfon, Aspata,
8Poorata, Adalja, Aridata,
9Parmasta, Arisai, Aridai ja Vajesata,
10Haamani, Hammedata poja, juutide vaenlase kümme poega tapeti, aga tema vara külge nad ei pistnud oma kätt.11Selsamal päeval sai Suusani palees tapetute arv kuningale teatavaks.
12Ja kuningas ütles kuninganna Estrile: "Suusani palees on juudid tapnud ja hukanud viissada meest ja kümme Haamani poega. Mida nad siis küll muudes kuninga maades on teinud? Mida sa nüüd palud? See antakse sulle! Ja mis su soov veel olekski, see täidetakse!"
13Ja Ester ütles: "Kui kuningas heaks arvab, siis lubatagu ka homme juutidel, kes Suusanis on, talitada nagu täna! Ja kümme Haamani poega poodagu puusse!"
14Ja kuningas käskis nõnda teha ning Suusanis anti seadus; ja kümme Haamani poega poodi.
15Ja Suusani juudid tulid kokku ka adarikuu neljateistkümnendal päeval ning tapsid Suusanis kolmsada meest; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.16Ka muud juudid, kes olid kuninga maades, tulid kokku ja kaitsesid oma elu ja said hingata oma vaenlastest ning tapsid oma vihkajaist seitsekümmend viis tuhat; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.
17See sündis adarikuu kolmeteistkümnendal päeval, aga selle neljateistkümnendal päeval nad puhkasid ning tegid selle pidu- ja rõõmupäevaks.
Sellel peatükil on intrigeeriv algus. Pealiskaudsel lugemisel tahaks ehk nii mõnigi seda osa Piiblist hoopis välja jätta. Tõepoolest – kas pole siin kättemaksu, veritasu, tapmist ja hukkamist? Kas pole see osa mitte liiga vägivaldne?
Ent süvenegem! Keda käsitleb Piibel omavaheliste vaenlastena? Millised on vaenupoolte ajendid? Kas on tegemist röövkallaletungi või kaitselahinguga? Taas kord saame kinnitust vaimulikule tõele – jumalarahva võitlus on Jumala võitlus, võidu määrab palve. Kui määratleda võitlevaid pooli, siis pole need mitte rahvused, vaid Jumalat tundvad kogukonnad ja Jumalat eiravad inimesed. Pane tähele, kui mitmel korral toonitab Piibel, et hukatute majapidamisest, nende omandist ei võetud midagi. Seega ei saanud taplusel olla materiaalseid ajendeid. Löödi vaenlasi ja tapeti vihkajaid, toimiti enesekaitseks. Keda võib pidada nendeks vihkajateks? Abi saame Õpetussõnade raamatust (vt Õp 11:19). Kes püsib õigluses, jääb elama, aga kes taotleb kurja, saab surma! Mitmeid kordi toovad Õpetussõnad ära tõdemuse, et kavatsetud kuri tabab inimest ennast. Estri raamat ütleb meile, et Haamani kuri kavatsus tuli ta enese pea peale, hukutades ka neid, kellega ta manipuleeris.
Antud kirjakoht annab meile aluse otsida kaitset Jumala sõnas, taotleda sõna abil stabiilsust. Uue Testamendi aegsele inimesele õpetab Ef 6:12, et meil ei ole võitlemist inimestega, vaid kurjuse vaimudega – seetõttu on kristlaste osaks varustuda Jumala sõnaga ja teiste vaimulike relvadega.
Õelate tee on nagu pilkane pimedus, nad ei tea, mille peale nad komistavad.