Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2002-01-08 Järgmine 2002-01-10
1Ja Issand ütles Aabramile:
"Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!
2Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!
3Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!"
4Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks koos temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist lahkus.
5Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale.
6Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal.
7Ja Issand ilmutas ennast Aabramile ning ütles: "Sinu soole ma annan selle maa!" Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli ennast temale ilmutanud.
8Sealt ta liikus edasi mäestikku Peetelist hommiku poole ja lõi oma telgi üles, nõnda et Peetel jäi õhtu ja Ai hommiku poole; ja ta ehitas sinna altari Issandale ning hüüdis appi Issanda nime.
9Ja Aabram läks teele, rändas üha ja siirdus Lõunamaale.
10Aga maal oli nälg. Siis Aabram läks alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, sest maal oli suur nälg.
11Ja kui ta minnes Egiptusele ligines, ütles ta oma naisele Saaraile: "Vaata, ma tean, et sa oled ilusa välimusega naine.
12Aga kui egiptlased sind näevad, ütlevad nad: "See on tema naine!" Siis nad tapavad minu, aga sinu jätavad elama.
13Ütle siis, et oled minu õde, et mu käsi sinu tõttu võiks hästi käia ja mu hing sinu pärast ellu jääks!"
14Kui Aabram jõudis Egiptusesse, siis nägid egiptlased, et naine oli väga ilus.
15Ja kui vaarao vürstid teda nägid, siis nad ülistasid teda vaaraole ja naine võeti vaarao kotta.
16Vaarao tegi Aabramile tema pärast head: ta sai lambaid ja kitsi, veiseid ja eesleid, sulaseid ja teenijaid, emaeesleid ja kaameleid.
17Aga Issand nuhtles vaaraod ja tema koda suurte nuhtlustega Saarai, Aabrami naise pärast.
18Siis vaarao kutsus Aabrami ning ütles: "Miks sa mulle seda tegid? Miks sa ei teatanud mulle, et ta on sinu naine?
19Miks sa ütlesid: Ta on mu õde, nõnda et ma tema enesele naiseks võtsin? Aga nüüd, vaata, seal on su naine, võta tema ja mine!"
20Ja vaarao andis tema pärast meestele käsu, et nad saadaksid minema tema ja ta naise ja kõik, mis tal oli.
Eelmine 2002-01-08 Järgmine 2002-01-10
2002-01-09
1. Moosese 12
1Ms 12
Jumal kutsub Aabrami
1Ja Issand ütles Aabramile:
"Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!
2Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!
3Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!"
4Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks koos temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist lahkus.
5Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale.
6Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal.
7Ja Issand ilmutas ennast Aabramile ning ütles: "Sinu soole ma annan selle maa!" Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli ennast temale ilmutanud.
8Sealt ta liikus edasi mäestikku Peetelist hommiku poole ja lõi oma telgi üles, nõnda et Peetel jäi õhtu ja Ai hommiku poole; ja ta ehitas sinna altari Issandale ning hüüdis appi Issanda nime.
9Ja Aabram läks teele, rändas üha ja siirdus Lõunamaale.
Aabram Egiptuses
10Aga maal oli nälg. Siis Aabram läks alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, sest maal oli suur nälg.
11Ja kui ta minnes Egiptusele ligines, ütles ta oma naisele Saaraile: "Vaata, ma tean, et sa oled ilusa välimusega naine.
12Aga kui egiptlased sind näevad, ütlevad nad: "See on tema naine!" Siis nad tapavad minu, aga sinu jätavad elama.
13Ütle siis, et oled minu õde, et mu käsi sinu tõttu võiks hästi käia ja mu hing sinu pärast ellu jääks!"
14Kui Aabram jõudis Egiptusesse, siis nägid egiptlased, et naine oli väga ilus.
15Ja kui vaarao vürstid teda nägid, siis nad ülistasid teda vaaraole ja naine võeti vaarao kotta.
16Vaarao tegi Aabramile tema pärast head: ta sai lambaid ja kitsi, veiseid ja eesleid, sulaseid ja teenijaid, emaeesleid ja kaameleid.
17Aga Issand nuhtles vaaraod ja tema koda suurte nuhtlustega Saarai, Aabrami naise pärast.
18Siis vaarao kutsus Aabrami ning ütles: "Miks sa mulle seda tegid? Miks sa ei teatanud mulle, et ta on sinu naine?
19Miks sa ütlesid: Ta on mu õde, nõnda et ma tema enesele naiseks võtsin? Aga nüüd, vaata, seal on su naine, võta tema ja mine!"
20Ja vaarao andis tema pärast meestele käsu, et nad saadaksid minema tema ja ta naise ja kõik, mis tal oli.
See lõik on heebrea rahva ajaloo algus. On tähelepanuväärne, et see ei alga mitte rahva endaga, vaid Jumala kutsega. Kui Jumal kutsub Aabrami, siis sellega ei kaasne mitte ainult ülesanne, vaid ka tõotus. See on teatud mõttes mudel Jumala kutsumisest: selles on kindlad nõuded, kuid selles on ka õnnistused. Samas ei ole see äritehing, kus me saame kasu oma osa täitmise eest. Jumal on sõltumatu ja suveräänne, kuid Temas on soov õnnistada oma rahvast.
Teises salmis lubab Jumal teha suureks Aabrami nime. Iidsetes kultuurides, kus valitses müütiline mõtteviis, tähendas nimi nimetatavat ennast. Nimi ei olnud lihtsalt nimetus, vaid nimi oli võti nimetatava olemusse.
Aabramit on tihti toodud kuulekuse näiteks. Selles lõigus ei tule tema kuulekus kuigi märkimisväärselt esile, kuna edasirändamine ei olnud talle midagi uut. Ta oli juba koos isaga rännanud suure vahemaa, nii et Jumala käsku täites läks ta lihtsalt veel pisut edasi. Ent siin kehtib printsiip: kes on ustav väikestes asjades, see on ustav ka suurtes. Loo arenedes näeme ka seda, et Aabram ei olnud vigadeta. Kuidas hindaksid tema käitumist Egiptuses? Ent hoolimata vigadest ei võtnud Jumal tagasi talle antud tõotust.
Aabrami edasist elukäiku teades teame ka, et kui Aabram oli täitnud Jumala käsku sellises asjas, mida ta oleks ehk niigi teinud, siis edaspidi oli ta ustav sellistes asjades, mis näivad ulatuvat üle inimliku võimekuse piiri.
Aabramit on tihti toodud kuulekuse näiteks. Selles lõigus ei tule tema kuulekus kuigi märkimisväärselt esile, kuna edasirändamine ei olnud talle midagi uut. Ta oli juba koos isaga rännanud suure vahemaa, nii et Jumala käsku täites läks ta lihtsalt veel pisut edasi. Ent siin kehtib printsiip: kes on ustav väikestes asjades, see on ustav ka suurtes. Loo arenedes näeme ka seda, et Aabram ei olnud vigadeta. Kuidas hindaksid tema käitumist Egiptuses? Ent hoolimata vigadest ei võtnud Jumal tagasi talle antud tõotust.
Aabrami edasist elukäiku teades teame ka, et kui Aabram oli täitnud Jumala käsku sellises asjas, mida ta oleks ehk niigi teinud, siis edaspidi oli ta ustav sellistes asjades, mis näivad ulatuvat üle inimliku võimekuse piiri.
Kui täidame Jumala tahet väikestes asjades, usaldab Ta meile ka suuri.