Piiblivõtme arhiiv

Eelmine 2002-01-30     Järgmine 2002-02-01

2002-01-31

Apostlite teod 5:1-11

Ap 5:1-11

Hananiase ja Safiira juhtum

1Aga keegi mees, Hananias nimi, oli koos oma naise Safiiraga müünud omandi
2ja osa saadud rahast naise teades kõrvale toimetanud, ja osa ta tõi ja pani apostlite jalgade ette.
3Siis ütles Peetrus: "Hananias, mispärast on saatan vallanud su südame, et sa valetasid Pühale Vaimule ja toimetasid kõrvale osa maatüki eest saadud rahast?
4Eks see sinu käes olles olnud su oma ja müüdunagi sinu meelevallas? Mispärast sa oled selle ette võtnud oma südames? Sa ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale."
5Neid sõnu kuuldes langes Hananias maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid.
6Noormehed aga tõusid ja mässisid ta linasse, kandsid välja ja matsid maha.7Umbes kolme tunni pärast juhtus, et tema naine tuli sisse ega teadnud, mis oli sündinud.
8Peetrus küsis temalt: "Ütle mulle, kas te müüsite maatüki sellise hinnaga?" Tema ütles: "Jah, selle hinnaga."
9Peetrus ütles nüüd talle: "Mispärast te olete ühte nõusse heitnud, et Issanda Vaimu kiusata? Ennäe, nende jalad, kes su mehe on matnud, on ukse taga ja nad kannavad välja sinugi."
10Otsekohe kukkus naine tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noormehed sisse tulid, leidsid nad ta surnud olevat ning kandsid ta välja ja matsid ta tema mehe kõrvale.
11Ja suur kartus tuli terve koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid.
Juba Vana Testamendi päevist näeme, et mida lähemal oli rahvas või üksikisik Jumalale, seda teravamana ilmnes iga väikseimgi üleastumine. Sama võib öelda ka Uue Testamendi koguduse kohta.
Apostlite aja algkogudus on võrreldav iisraeli rahvaga nende kõrbetee alguses, kui nad äsja olid pääsenud Egiptusest ja saanud käsuseaduse ning templiteenistuse. Iga plekk ja ebakõla kutsusid esile Jumala meelepaha. Nii ka meie kirjakohas.

Kogudus, Kristuse ihu, oli alles äsja (nelipühapäeval) sündinud. Ta oli puhas, täis püha jumalakartust. Jumal elas sõna otseses mõttes nende keskel. Nüüd aga ilmnes esimene patt koguduse elus. Sellepärast oligi karistus nii ilmselge ja vahetu.

Rääkides Hananiasest ja Safiirast, peame silmas pidama kaht tõsiasja:

- nende vale sisaldas kasuahnust ja silmakirjatsust,

- nende karistus ei olnud Peetruselt, see oli Jumala kohtuotsus.

Esinedes täisohvri toojatena nagu kõik teised senini, olid nad osa vara müügihinnast kõrvaldanud ja tõid niiviisi pooliku ohvri täie pähe. Seda tegid nad ettekavatsetult, ja Peetrus mõistis Vaimu ilmutuse kaudu, et see nõu oli saatanast. Terve varanduse andmine ei olnud pealesunnitud, vaid vabatahtlik. Müügiraha oli ikkagi omanike oma ja nad oleksid võinud annetada vaid osa. Nii oli tegemist teadliku patuga.

Karistus oli selgeks märgiks, et Jumal ei salli sellist meelsust. Kas tänapäeval on Jumal muutunud? Kas sellised asjad ei tee enam ka meile haiget?

Ent kuidas on lugu minu enda meelsusega ja varjatud motiividega?
Autor Udo Veevo
Eelmine 2002-01-30     Järgmine 2002-02-01