Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2002-01-31 Järgmine 2002-02-02
1Sel ajal, ütleb Issand, olen ma kõigi Iisraeli suguvõsade Jumal ja nemad on mu rahvas.
2Nõnda ütleb Issand: Rahvas, mõõgast pääsenud, on kõrbes leidnud armu: Iisrael läheb oma rahupaika.
3Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.
4Mina ehitan sind jälle, et sa oleksid üles ehitatud, Iisraeli neitsi. Sa ehid ennast jälle trummidega ja lähed rõõmsatega tantsima.
5Sa istutad jälle viinapuuaedu Samaaria mägedele; need, kes istutavad, saavad ka kasutada.
6Sest tuleb päev, kui vahimehed hüüavad Efraimi mäestikus: "Tõuske, mingem üles Siionisse Issanda, meie Jumala juurde!"
7Sest nõnda ütleb Issand: Hõisake ilutsedes Jaakobi pärast ja tundke rõõmu rahvaste peast; kuulutage, kiitke ja öelge: "Issand, päästa oma rahvas, Iisraeli jääk!"
8Vaata, ma toon nad põhjamaalt ja kogun nad maa viimastest äärtest; nende hulgas on ka pimedaid ja jalutuid, rasedaid ja sünnitajaid: suure hulgana tulevad nad siia tagasi.
9Nad tulevad nuttes ja ma toon neid anudes; ma viin nad veeojade äärde tasasel teel, kus nad ei komista; sest ma olen Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu.
10Rahvad, kuulge Issanda sõna ja kuulutage kaugetel saartel ning öelge: "Tema, kes pillutas Iisraeli, kogub ja hoiab teda nagu karjane oma karja!"
11Sest Issand lunastab Jaakobi ja vabastab tema selle käest, kes on temast vägevam.
12Ja nad tulevad ning hõiskavad Siioni kõrgendikul, nad säravad rõõmust Issanda headuse pärast, vilja ja veini ja õli pärast, noorte lammaste, kitsede ja veiste pärast; nende hing on nagu kastetud rohuaed ja nad ei närbu enam.
13Siis neitsid rõõmutsevad tantsides ning noorukid ja raugad üheskoos; ma muudan nende leina rõõmuks, ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.
14Ja ma kosutan preestrite südameid rasvaga ning mu rahvas küllastub mu headusest, ütleb Issand.
15Nõnda ütleb Issand: Raamast kuuldakse häält, halinat, kibedat nuttu: Raahel nutab oma poegi. Ta ei lase ennast trööstida oma poegade pärast, sest neid ei ole enam.
16Nõnda ütleb Issand: Keela oma häält nutmast ja silmi pisaraid valamast, sest su teol on tasu, ütleb Issand, ja nad tulevad tagasi vaenlase maalt.
17Sul on lootust tulevikuks, ütleb Issand, su lapsed tulevad tagasi oma maale.
18Ma olen küll kuulnud, et Efraim haletseb iseennast: "Sina oled mind karistanud ja ma olen saanud karistuse nagu tõrges härjavärss. Too mind tagasi, et saaksin pöörduda, sest sina oled Issand, mu Jumal!
19Sest pärast taganemist ma kahetsen, ja pärast mõistuseletoomist ma löön enesele vastu puusa; ma häbenen ja tunnen piinlikkust, sest ma kannan oma noorpõlve teotust."
20Eks ole Efraim mulle kalliks pojaks ja lemmiklapseks? Sest iga kord, kui ma räägin tema vastu, mõtlen ma ikka temale; seetõttu on mu süda tema pärast rahutu: ma tahan tõesti halastada tema peale, ütleb Issand.
Eelmine 2002-01-31 Järgmine 2002-02-02
2002-02-01
Igavene, muutumatu armastus
Jr 31:1-22
Vangiviidud tulevad tagasi
1Sel ajal, ütleb Issand, olen ma kõigi Iisraeli suguvõsade Jumal ja nemad on mu rahvas.
2Nõnda ütleb Issand: Rahvas, mõõgast pääsenud, on kõrbes leidnud armu: Iisrael läheb oma rahupaika.
3Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.
4Mina ehitan sind jälle, et sa oleksid üles ehitatud, Iisraeli neitsi. Sa ehid ennast jälle trummidega ja lähed rõõmsatega tantsima.
5Sa istutad jälle viinapuuaedu Samaaria mägedele; need, kes istutavad, saavad ka kasutada.
6Sest tuleb päev, kui vahimehed hüüavad Efraimi mäestikus: "Tõuske, mingem üles Siionisse Issanda, meie Jumala juurde!"
7Sest nõnda ütleb Issand: Hõisake ilutsedes Jaakobi pärast ja tundke rõõmu rahvaste peast; kuulutage, kiitke ja öelge: "Issand, päästa oma rahvas, Iisraeli jääk!"
8Vaata, ma toon nad põhjamaalt ja kogun nad maa viimastest äärtest; nende hulgas on ka pimedaid ja jalutuid, rasedaid ja sünnitajaid: suure hulgana tulevad nad siia tagasi.
9Nad tulevad nuttes ja ma toon neid anudes; ma viin nad veeojade äärde tasasel teel, kus nad ei komista; sest ma olen Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu.
10Rahvad, kuulge Issanda sõna ja kuulutage kaugetel saartel ning öelge: "Tema, kes pillutas Iisraeli, kogub ja hoiab teda nagu karjane oma karja!"
11Sest Issand lunastab Jaakobi ja vabastab tema selle käest, kes on temast vägevam.
12Ja nad tulevad ning hõiskavad Siioni kõrgendikul, nad säravad rõõmust Issanda headuse pärast, vilja ja veini ja õli pärast, noorte lammaste, kitsede ja veiste pärast; nende hing on nagu kastetud rohuaed ja nad ei närbu enam.
13Siis neitsid rõõmutsevad tantsides ning noorukid ja raugad üheskoos; ma muudan nende leina rõõmuks, ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.
14Ja ma kosutan preestrite südameid rasvaga ning mu rahvas küllastub mu headusest, ütleb Issand.
15Nõnda ütleb Issand: Raamast kuuldakse häält, halinat, kibedat nuttu: Raahel nutab oma poegi. Ta ei lase ennast trööstida oma poegade pärast, sest neid ei ole enam.
16Nõnda ütleb Issand: Keela oma häält nutmast ja silmi pisaraid valamast, sest su teol on tasu, ütleb Issand, ja nad tulevad tagasi vaenlase maalt.
17Sul on lootust tulevikuks, ütleb Issand, su lapsed tulevad tagasi oma maale.
18Ma olen küll kuulnud, et Efraim haletseb iseennast: "Sina oled mind karistanud ja ma olen saanud karistuse nagu tõrges härjavärss. Too mind tagasi, et saaksin pöörduda, sest sina oled Issand, mu Jumal!
19Sest pärast taganemist ma kahetsen, ja pärast mõistuseletoomist ma löön enesele vastu puusa; ma häbenen ja tunnen piinlikkust, sest ma kannan oma noorpõlve teotust."
20Eks ole Efraim mulle kalliks pojaks ja lemmiklapseks? Sest iga kord, kui ma räägin tema vastu, mõtlen ma ikka temale; seetõttu on mu süda tema pärast rahutu: ma tahan tõesti halastada tema peale, ütleb Issand.
Jumala toimimist oma rahvaga Jeremija ajal võib võrrelda ehitusmeistriga, kes laseb lammutada vana, pehkinud maja, et ehitada asemele uus ja parem (s 4-5). Kuigi parajasti on käsil lammutustööd (nende ajal elab Jeremija), on meistri eesmärgiks uus “hoone” (s 2, 10). Kui see kord valmib, on ta rõõmuks kõigile (s 7, 12-14). “Sissekolimist” näeme salmides 6, 8-9 ja 11.
“Lammutustööd” olid väga valusad: Põhjariik (mille juhtivaks suguharuks oli Efraim) vallutati, paljud inimesed said surma või küüditati. Neid leinab esiema Raahel, kes oli maetud Raamasse (s 15). Oma Jumalast taganemise läbi muutus rahvas “pehkinud ehitiseks”. Kannatused polnud siiski mõttetud: järgmise põlvkonnaga üritab Jumal uuesti (s 16-17).
S 18-20 mõistab rahvas karistuse tähendust ja parandab meelt, millele järgneb Jumala halastus ja uuendus (tee valmistamine koju tagasi). S 21-22 on üleskutse meenutada minevikku ja teha sellest õiged järeldused.
Jumal räägib oma rahvast väga soojalt ja hoolivalt. Nagu tõeline isa (s 9, 20), võib Ta oma lapsi küll karistada, kuid mitte hüljata. Leia Jumala toimimise motiiv ja lõppotsus s 3!
Eesti ajalugu 20. sajandil on üsna sarnane Jeremija-aegse olukorraga Iisraelis. Praegu on ilmselt käsil Jumala uus katse meie rahva uue põlvkonnaga. Meile ei piisa mineviku haletsemisest, vaja on ka näha põhjuseid (s 18), häbeneda ja tulla mõistusele (s 19), kui tahame jääda püsima.
Kui Jumal karistab, tähendab – on lootust. Hb 12:11