Piiblivõtme arhiiv
2002-04-08
Joona 1:1-16
Jn 1
1Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles:
2"Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!"3Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära.
4Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub.
5Ja meremehed kartsid ning karjusid igaüks oma jumala poole; ja nad heitsid merre laevas olevaid asju, et seda nende võrra kergendada. Aga Joona oli läinud alla laevaruumi ja oli heitnud magama; ja ta magas sügavasti.
6Siis astus laevajuht tema juurde ja ütles talle: "Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada? Tõuse üles, hüüa oma jumala poole, vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku!"
7Aga isekeskis nad rääkisid: "Lähme ja heidame liisku, et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud!" Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Joonale.
8Siis nad ütlesid temale: "Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit?"
9Ja ta vastas neile: "Mina olen heebrealane ja ma kardan Issandat, taeva Jumalat, kes on teinud mere ja kuiva maa."
10Siis hakkasid mehed väga kartma ja ütlesid temale: "Miks sa seda tegid?" Sest mehed teadsid, et ta oli Issanda palge eest põgenemas; ta oli neile sellest rääkinud.
11Ja nad küsisid temalt: "Mida me peaksime sinuga tegema, et meri võiks meie poolest rahuneda?" Sest meri hakkas üha enam mässama.
12Ja ta vastas neile: "Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast."
13Mehed sõudsid küll, et pääseda tagasi kuivale maale, aga nad ei suutnud, sest meri hakkas nende vastu üha enam mässama.
14Siis nad hüüdsid Issanda poole ja ütlesid: "Oh Issand, ära ometi lase meid hukkuda selle mehe hinge pärast, samuti ära pane meie peale süütu verd, sest sina, Issand, teed nõnda, nagu on sinule meelepärane!"
15Ja nad võtsid Joona ning viskasid ta merre; siis rauges mere raev.
16Aga mehed kartsid Issandat väga ja nad ohverdasid Issandale tapaohvri ning andsid tõotusi.
Iisraeli jaoks oli Assur ajaloo jooksul alaliselt ähvardavaks ohuks. Assurlased olid tuntud oma vallutussõdade poolest ja kardetavad ning julmad sõdalased. Nüüd pidi Joona minema otse nende keskele ja millise sõnumiga!
Kujutle, et Jumal saadab sind sellesarnase sõnumiga näiteks meile lähima sõjaliselt ohtliku riigi Venemaa suurlinna Peterburisse. Kas sa võtaksid selle ülesande kerge südamega vastu?
4. peatüki algusest (s 2) võime järeldada, et Joonal oli Jumalaga lausa vaidlus. Kuid iisraellaste ja assurlaste omavahelisi suhteid arvestades tundub Joona 4:2 mainitud ettekääne küll otsituna. Küllap oli tegelik põhjus ikkagi tema ja ta rahva suhtumises assurlastesse.
Joona püüe põgeneda võib meile tunduda ehk naiivne. Ent esitagem endale selline küsimus: Kas ka mina olen tõrkunud vahel Kõigekõrgema vastu ja püüdnud vältida Tema tahte täitmist, kui see on mulle ebameeldiv?
Veel üks tähtis teema selles peatükis on Joona usuline areng. Tänases osas näeme, et mehest, kes arvab end suutvat Jumala eest ära põgeneda, saab kõige elava ja looduse üle valitseva ainsa Jumala tunnistaja (s 9), kes mõistab oma pattu ja on nõus selle eest karistust kandma (s 12).