Piiblivõtme arhiiv
2002-07-18
Johannese 3:13-21
Jh 3:13-21
13Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla.
14Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg,
15et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.
16Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
17Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.
18Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.
19Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.
20Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.
21Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.
Jeesus kui maailma valgus toob nähtavale inimese patu, ka selle, mis on südames, varjul teiste inimeste eest. Inimene, mõistes oma pattu, saab Jeesusele vaadates vabaduse sellest loobuda (nii, nagu Moosese ajal pidi vaatama vaskmaole, vt 4Ms 21:4-9). Igühel on ka vabadus jätkata patuga, kuid sel juhul on see elu ilma Jumalata ja Jumala riiki nägemata.
Kurjategijad kasutavad oma kurjade mõtete teostamiseks meelsamini pimedust, et märkamatuks jääda. Nendel, kes ei taha kuuldagi Jumalast ja Jeesusest, on ilmselt midagi, mida valguse eest varjata.
Kui meie südame mustad mõtted saaksid avalikuks näiteks ajakirjanduses, paluksime vist, et “maa meid neelaks”. Siis, kui Jeesus meid valgustab, on julgustav teada, et Ta ei avalikusta meie olukorda ega süüdista meid. Pigem süüdistab meid meie oma südametunnistus, sest me teame, et oleme patused (s 18-21).