Piiblivõtme arhiiv

Eelmine 2002-07-25     Järgmine 2002-07-27

2002-07-26

Johannese 5:19-30

Jh 5:19-30

Jeesus kõneleb Pojale antud meelevallast

19Siis Jeesus vastas neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg.
20Isa armastab ju Poega ning näitab talle kõike, mida ta ise teeb, ning tahab temale näidata suuremaid tegusid, kui need on, nõnda et te seda panete imeks.
21Sest nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.
22Ja tõepoolest: Isa ei mõista kellegi üle kohut, vaid on andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte,
23et kõik austaksid Poega, nõnda nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa ka Isa, kes on tema läkitanud.
24Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.
25Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama.
26Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas,
27ja ta on temale andnud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et tema on Inimese Poeg.
28Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält
29ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.
30Mina ei saa iseenesest teha midagi. Ma mõistan kohut nõnda, nagu ma kuulen, ja minu otsus on õiglane, sest ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.
* Kr keeles kasutatakse selle jumaliku elu kohta sõna zoe, mis annab kogu loodule elu (vt Jh 1:4), erinev sellest on nt igale loodud elusorganismile omane elu bios.
Juutides tekitas kõvasti pahameelt, et Jeesus tervendas halvatu hingamispäeval. Ennast Jumala Pojaks nimetades oli Ta alla kirjutanud oma surmaotsusele. Näis, nagu pöörduksid kõik Jeesuse vastu ja Tema tegevus jääb lühiajaliseks.
Vastates juutide raevukatele süüdistustele, selgitab Jeesus Isa ja Poja vahelist suhet. Isa on Pojale eeskujuks; Isa õpetab Poega armastuses järgima oma tegusid. Jeesus oli küll väliselt inimene, kuid siiski meist erinev: Temas oli seesama elu mis Isaski.* Tema sooritatud imeteod olid tunnuseks Tema erilisest meelevallast: pimedad saavad nägijaks, jalutud hakkavad kõndima, pidalitõbised tervenevad, kurjad vaimud taganevad ja surnud ärkavad ellu! Kas see ei oleks olnud küllaldane ka kõige skeptilisema vastase mõtlema panemiseks?
Aga kirjatundjad-variserid veavad näpuga järge Seaduses ja mõistavad Jeesuse hukka. Mõistavad hukka, kuna nad on jõuetud vastu seisma Valgusele. Nad on oma kõrvad sulgenud Sõnale, nad ei taha ega suuda uskuda Tõde. Nad on ise langetanud enestele kohtuotsuse, pöörates selja Jeesusele, kelle kätte Isa on andnud kogu kohtumõistmise (s 23, 27-30).
Kas ei ole olukord tänapäevalgi samasugune. Kõik on pööratud pea peale: häbi on saanud auks ja vastupidi. Inimene, see kõlab uhkelt! Inimene on seatud jumalaks ja teda kummardatakse ning austatakse. Jeesus on tõugatud tagaplaanile. Jah, on küll Temalegi jäetud väike osake: jõulud, lihavõtted (mitte ülestõusmispühad), mille tõeline sisu kaob võimsasse kommertsmürasse.

Kas sul on südames valitsejaks Poeg ja kas sa usud Tema sõna? Siis on sul Isa ja igavene elu!
Autor Mati Särglepp
Eelmine 2002-07-25     Järgmine 2002-07-27