Piiblivõtme arhiiv
2002-07-28
Psalm 42
Ps 42
1Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
2Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
3Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?
4Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: "Kus on su Jumal?"
5Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
6Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!
7Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel.
8Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle.
9Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole.
10Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: "Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?"
11Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: "Kus on su Jumal?"
12Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Salmidest 4, 10 ja 11 loeme, et tegemist on rõhutud inimesega, see on keegi, keda kiusatakse Jumalasse uskumise pärast. Samas aga on tegemist inimesega, kes usaldab Jumalat jäägitult, vaatamata kannatustele, mis talle osaks saavad, ning rahutusele ja ärevusele iseenese hinges. Oma päevad veedab selline inimene Issanda õnnistuse all ja öösiti on ta oma Jumalaga tihedas osaduses (s 9).
Jäägitu usaldus Jumala vastu ning teadmine, et Tema on igal päeval meiega, aitab meil taluda igasuguseid raskusi, aga eriti neid, mis meile osaks saavad Tema pärast.
Kui palju usaldan mina Jumalat? Mis on minu raskused, millelt pean täna oma pilgu üles tõstma ja vaatama Jumala poole? Ehk tundub mulle, et abi on juba hiljaks jäänud?
Loe s 6 ja 12! Tänulikkus on see, millega astume ususammu Jumala poole, ning kahtluste ja lootusetuse asemele astub rahu ja rõõm ning kindlus Jumalalt tulevas abis. Nii astutakse lõpuks Jumala ette – siis kui on aeg näha Teda palgest palgesse (s 3). Seniks aga teadkem, et elame oma elu Jumala helduse ning õnnistuse all, ja oodakem Jumalaga kohtumist tänulikuna kõige selle eest, mis meile osaks on saanud!