Piiblivõtme arhiiv
2002-09-20
Milleks meile veel käsk!
Rm 7:7-13
7Mis me siis ütleme? Kas Seadus on patt? Mitte sugugi! Kuid pattu ma poleks ära tundnud muidu kui Seaduse läbi; sest ma ei oleks himustamisest midagi teadnud, kui Seadus ei oleks öelnud: "Sa ei tohi himustada!"
8Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu igasuguseid himusid; sest ilma Seaduseta on patt surnud.
9Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu,
10mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks,
11sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning surmas mu käsu varal.
12Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea.
13Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks.
Mida või millist Jumalat me kuulutame? Kas me ikka oleme armu all, kui kuulutame armu kibestumise ja vihaga südames? Kui hästi me suudame oma igapäevaelus vahet teha tegudel, mis tulevad himustamisest, ja tegudel, mis tulevad ligimesearmastusest? Elades armu all, ei saa me unustada käsku, sest endiselt on käsuseadus selleks indikaatoriks, mis ütleb meile, millised meie teod on.
On siis ikka käsk halb ja patu ning surma teenistuses (s 12)? Käsk ei ole kuradist ega tee meid halvemaks, vaid osutab meis sellele, mis on halb (s 7). Käsk ilma armuta on meile surmaks, sest ta paneb meid halastamatult vaekausile ja leiab meid olevat “liiga kerged”. Kuid käsk, mis on saadetud Jumala andeksandvast armust, on meie elus üksnes kasuks – see on meie kasvataja ja juht.