Piiblivõtme arhiiv

Eelmine 2002-09-20     Järgmine 2002-09-22

2002-09-21

Meie kahene loomus

Rm 7:14-25

Seadus, patt ja surm

14Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla.
15Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan.
16Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea.
17Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis minus elab.
18Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.
19Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.
20Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus.
21Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja.
22Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle,
23oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes.
24Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?
25Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust.
Meie elu suurimad võitlused ei asetse kunagi meist eemal, vaid leiavad aset otse meie sees. Oma elu suurim vaenlane on alati inimene ise. See on võitlus kogu eluks ja selle lõpptulemust kroonib surm. See ei ole kerge võitlus. Apostel Paulus on selle kokku võtnud ühteainsasse salmi (s 24).
Sest tõesti, pääsemist sellest ei ole. Kuid kas elu Jumalas ei peaks kõike seda muutma? Kas siis Jumal ei kutsugi meid patuvaevast rahusse? Miks ma pean kannatama, kui olen kristlane?

Tõde on selles, et niipea kui me võtame vastu Kristuse, algavad meie elus probleemid. Paljud asjad, mis seni ei omanud mingit tähendust, muutuvad oluliseks. Me hakkame märkama inimest enda kõrval. Me näeme, kui katkised oma hingelt oleme meie ise ja inimesed meie juures ja ümber. Meie hinge lööb valu armastuse pärast ja meid haarab soov teha head. Kuid head teha pole kerge, heategu võib saada karistatud. Ja nii toimub meie sees võitlus meie kahe loomuse – vaimse ja lihaliku vahel (s 14-18). Seetõttu leiamegi end väga vastuolulisest olukorrast (s 19).

Kindlasti oled samasugust olukorda läbi elanud ka sina ja endalt küsinud, miks see nõnda on. Kas mul on ehk vähe usku või on siis Jumal mind maha jätnud? Sellises olukorras võime endid liigagi kergesti sundima hakata sunniviisilistele heategudele, mis kiiresti laastavad meie hinge. Kuid mida teha? Mida räägib enda situatsioonist Paulus? Loe salmi 25, aga ka järgmist peatükki!

Sinule saab küllalt minu armust.
Autor Mait Mölder
Eelmine 2002-09-20     Järgmine 2002-09-22