Piiblivõtme arhiiv
2002-09-27
Kes on Jumala äravalitud Iisrael?
Rm 9:1-13
1Ma räägin tõtt Kristuses, ma ei valeta, minu kaastunnistaja on mu südametunnistus Pühas Vaimus,
2et mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu,
3sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased,
4kes on iisraellased, kelle päralt on lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused,
5kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest. Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti! Aamen.6Aga see pole nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja. Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael,
7ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased, vaid on öeldud: "Sinu sugu loetakse Iisakist."
8See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.
9Sest see on tõotusesõna: "Ma tulen tagasi sellesama aastaaja paiku, ja Saaral on siis poeg."
10Ent mitte ainult temaga, vaid ka Rebekaga oli sama lugu, kui ta jäi lapseootele meie esiisast Iisakist,
11sest kui kaksikud veel ei olnud sündinud ega teinud midagi head ega halba, siis - et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima
12mitte tegude, vaid kutsuja pärast - öeldi talle: "Suurem orjab vähemat",
13nagu on kirjutatud:
"Jaakobit ma armastasin, Eesavit aga vihkasin."
2. Kes õigupoolest on see rahvas ja mis temas on nii erilist, et neile nii vägevad tõotused anti?
Tänane kirjakoht räägib meile, et Aabrahami sugu ehk Jumala äravalitud Iisraeli loetakse Iisakist (s 7), kes on sündinud tõotuse põhjal (s 8). Kui nüüd mõtiskleda selle üle, mis selle sünni juures oli nii erilist, siis võib-olla mõistame paremini ka tänast kirjakohta.
Iisaki isa Aabraham sai Jumalalt sõna, et talle ja ta naisele sünnib poeg. Kindlasti tundus see alguses (ja päris pikka aega hiljemgi) ebareaalsena, kui vaadata välistele olukordadele. Nad olid ju liiga vanad – kuid sellegipoolest ei lasknud Aabraham välistel olukordadel asjade kulgu dikteerida: ta haaras kinni Jumala tõotusest ja uskus seda (vt Rm 4:18-21). Nii saigi uue soo rajamisel määravaks Jumala tõotusesse uskumine ja selle järgi oma elu seadmine, mitte niivõrd sünnipärane seisund või tegude tegemine, sest selline oli Jumala kavatsus, mis pidi jääma püsima aegade lõpuni (s 11).