Piiblivõtme arhiiv

Eelmine 2002-09-28     Järgmine 2002-09-30

2002-09-29

Jumal on minu poolt

Ps 56

Lootuse palve

1Laulujuhatajale: viisil "Kauge tamme tuvi"; Taaveti mõistulaul ajast, kui vilistid võtsid ta kinni Gatis.
2Ole mulle armuline, Jumal, sest inimesed tahavad mind rünnata, ühtelugu kipuvad sõjamehed mu kallale!
3Mu varitsejad püüavad mind rünnata kogu päeva, sest palju on neid, kes mu vastu kõrgilt sõdivad.
4Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma sinu peale,
5Jumala peale, kelle sõna ma kiidan. Ma loodan Jumala peale, ei ma karda. Mida võibki lihane inimene mulle teha?
6Kogu päeva nad moonutavad mu sõnu, kõik nende mõtted minu kohta sihivad kurjale.
7Nad tulevad kokku ja luuravad ning jälgivad mu samme, sest nad varitsevad mu hinge.
8Kas peaks neil olema pääsemist oma nurjatusega? Vihaga tõuka maha rahvad, oh Jumal!
9Minu pagulaspäevad olid sa ära lugenud; pane sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?
10Kord peavad taganema mu vaenlased sel päeval, mil ma hüüan; seda ma tean, sest Jumal on minu poolt.
11Jumala sõna ma kiidan, Issanda sõna ma kiidan.
12Jumala peale ma loodan, ei ma karda; mida võibki mulle teha inimene?
13Jumal, minu peal on tõotused, mis ma sinule andsin; ma tasun sulle tänuohvrid.
14Sest sa kiskusid välja mu hinge surmast, mu jalad libisemisest, et ma kõnniksin Jumala ees eluvalguses.
Taavet kirjutas selle psalmi ajal, mil ta oli põgenenud Sauli ja tema meeste eest Gati linna (vt 1Sm 21:11), mis kuulus vilistitele. Oli neid, kes ta seal ära tundsid, ja nii on Taavetil taas põhjust oma elu pärast karta, aga ta loodab Jumala peale (s 4).
Mõelda vaid: Saamuel oli võidnud ta Iisraeli kuningaks, ta oli maha löönud Koljati, päästes sellega oma rahva vilistite käest. Siis pani Saul ta tuhandepealikuks ning sealgi oli Taavet edukas. Selle asemel et nüüd rahulikult kuningana valitseda, pidi ta hoopis põgenikuna elama.

Oled sa ennast leidnud samataolisest olukorrast? Oled enda arvates kõik õigesti teinud, kuid vaatamata sellele lähevad olukorrad hoopis raskemaks.

Taavet annab meile siin hea eeskuju. Ta usub, et Jumalal on öelda viimane sõna, et tema Looja pole ükskõikne ja passiivne pealtvaataja. Jumalale ei ole teadmata meie raskused, meie pisarad (s 9). Usk Jumala ustavusse annab Taavetile jõu edasi minna, või õigem oleks öelda, et Jumal oli see, kes Taavetit kandis.

Ta ütleb kahel korral: ”Mida võibki inimene mulle teha?” Aga mida võivad siis inimesed meile teha? Nad võivad valetada, sepitseda kurje plaane (s 6), võib-olla isegi füüsilist kahju tekitada, kuid midagi ei saa juhtuda Jumala teadmata. Ükskord saabub palvevastus ja ükskord peavad olukorrad muutuma (s 10).

Tõsta oma silmad ja vaata Jumalale – Ta võitleb meie eest!
Autor Joel Aulis
Eelmine 2002-09-28     Järgmine 2002-09-30