Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2003-02-05 Järgmine 2003-02-07
1Kui keegi teeb pattu sellega, et ta kuuleb avalikku needmist ja on tunnistajaks, olles seda ise näinud või muidu saanud teada, aga ei teata sellest, siis ta kannab oma patusüüd;
2või kui keegi puudutab mõnda roojast asja, olgu see roojase metslooma raibe või roojase karilooma raibe või roojase roomaja raibe, ilma et ta oleks sellest teadlik, siis on ta saanud roojaseks ja süüdlaseks;
3või kui ta puudutab inimese rooja, ükskõik missugust rooja, mis teeb roojaseks, ja ei ole sellest teadlik, aga pärast saab teadlikuks, siis ta jääb süüdlaseks;
4või kui keegi vannub mõtlematult, suuga lobisedes, kurjaks või heaks, nagu inimene iganes võib mõtlematult vanduda, aga pärast saab teadlikuks ja jääb süüdlaseks mõnes neist asjust:
5kui ta siis jääb süüdlaseks mõnes neist asjust, siis ta peab tunnistama, millega ta on pattu teinud!
6Ja ta peab tooma Issandale hüvituseks oma patu pärast, mida ta on teinud, ühe emase looma, utetalle või kitse, patuohvriks; ja preester toimetagu tema eest lepitust ta patu pärast!7Aga kui ta jõud ei luba tuua lammastest või kitsedest, siis ta toogu Issandale süüohvriks selle eest, millega ta on pattu teinud, kaks turteltuvi või kaks muud tuvi: üks patuohvriks ja teine põletusohvriks!
8Ta viigu need preestrile, kes peab esimesena ohverdama patuohvriks määratu: ta näpistagu pea ära kukla tagant, jättes aga küljest eraldamata,
9ja tilgutagu patuohvri verd altari seina peale; ülejäänud veri aga pigistatagu altari aluse kõrvale; see on patuohver!
10Siis ta valmistagu teine seatud viisil põletusohvriks! Kui preester nõnda on tema eest lepitust toimetanud ta patu pärast, mida ta on teinud, siis antakse temale andeks.11Aga kui ta jõud ei luba kahte turteltuvi või kahte muud tuvi, siis ta toogu ohvrianniks oma patu eest kaks toopi peent jahu patuohvriks; aga ta ärgu valagu selle peale õli ja ärgu pangu sinna viirukit, sest see on patuohver!
12Ta viigu see preestrile ja preester võtku sellest kamalutäis mälestusohvriks ning süüdaku altaril põlema Issanda tuleohvri peal; see on patuohver!
13Kui preester on tema eest lepitust teinud ta patu pärast, mida ta mõnes neist asjust on teinud, siis antakse temale andeks. Ja preestrile kuulugu seesama osa mis roaohvristki!"
Eelmine 2003-02-05 Järgmine 2003-02-07
2003-02-06
3. Moosese 5:1-13
3Ms 5:1-13
Patuohvrid
1Kui keegi teeb pattu sellega, et ta kuuleb avalikku needmist ja on tunnistajaks, olles seda ise näinud või muidu saanud teada, aga ei teata sellest, siis ta kannab oma patusüüd;
2või kui keegi puudutab mõnda roojast asja, olgu see roojase metslooma raibe või roojase karilooma raibe või roojase roomaja raibe, ilma et ta oleks sellest teadlik, siis on ta saanud roojaseks ja süüdlaseks;
3või kui ta puudutab inimese rooja, ükskõik missugust rooja, mis teeb roojaseks, ja ei ole sellest teadlik, aga pärast saab teadlikuks, siis ta jääb süüdlaseks;
4või kui keegi vannub mõtlematult, suuga lobisedes, kurjaks või heaks, nagu inimene iganes võib mõtlematult vanduda, aga pärast saab teadlikuks ja jääb süüdlaseks mõnes neist asjust:
5kui ta siis jääb süüdlaseks mõnes neist asjust, siis ta peab tunnistama, millega ta on pattu teinud!
6Ja ta peab tooma Issandale hüvituseks oma patu pärast, mida ta on teinud, ühe emase looma, utetalle või kitse, patuohvriks; ja preester toimetagu tema eest lepitust ta patu pärast!7Aga kui ta jõud ei luba tuua lammastest või kitsedest, siis ta toogu Issandale süüohvriks selle eest, millega ta on pattu teinud, kaks turteltuvi või kaks muud tuvi: üks patuohvriks ja teine põletusohvriks!
8Ta viigu need preestrile, kes peab esimesena ohverdama patuohvriks määratu: ta näpistagu pea ära kukla tagant, jättes aga küljest eraldamata,
9ja tilgutagu patuohvri verd altari seina peale; ülejäänud veri aga pigistatagu altari aluse kõrvale; see on patuohver!
10Siis ta valmistagu teine seatud viisil põletusohvriks! Kui preester nõnda on tema eest lepitust toimetanud ta patu pärast, mida ta on teinud, siis antakse temale andeks.11Aga kui ta jõud ei luba kahte turteltuvi või kahte muud tuvi, siis ta toogu ohvrianniks oma patu eest kaks toopi peent jahu patuohvriks; aga ta ärgu valagu selle peale õli ja ärgu pangu sinna viirukit, sest see on patuohver!
12Ta viigu see preestrile ja preester võtku sellest kamalutäis mälestusohvriks ning süüdaku altaril põlema Issanda tuleohvri peal; see on patuohver!
13Kui preester on tema eest lepitust teinud ta patu pärast, mida ta mõnes neist asjust on teinud, siis antakse temale andeks. Ja preestrile kuulugu seesama osa mis roaohvristki!"
Küsimus ei ole selles, kui väärtuslik on ohver meie või kellegi teise silmis.
Me võime ohverdada Jumalale kogu oma raha, lähedased, tervise ja elu, kuid Jumala andeksandmist ning õnnistust ikkagi mitte kogeda.
Jeesuse ohver võib meile tunduda peotäie jahuna meie endi ohvri kõrval, kui me ei tunne Teda isiklikult, küll aga peame oma lähedasi ja ennast ning oma raha isegi väga oluliseks. Aga see pole üldse tähtis ohvri puhul, mis tuleb tuua Jumalale meie patu lepituseks. Tähtis on see, mida Jumal asjast arvab.
Nii nagu tolle aja iisraellase puhul oli patuohvriks piisav isegi paar peotäit jahu, nii on tänapäeval Jumalale piisav patuohver Jeesus Kristus.
Me võime leiutada kalleid ja maailmas hinnatud ohvreid, kuid need ei muuda meie olukorda Jumala ees karvavõrdki, kui me Jumala ees oma tegu ei kahetse (s 5).