Piiblivõtme arhiiv

Eelmine 2003-02-08     Järgmine 2003-02-10

2003-02-09

Psalm 63

Ps 63

Jumal kosutab janunevat hinge

1Taaveti laul sellest ajast, kui ta oli Juuda kõrbes.
2Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.
3Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust.
4Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.
5Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja; sinu nimel ma tõstan üles oma pihud.
6Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab sind hõiskehuulil,
7kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal.
8Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata.
9Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind.
10Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse.
11Nad tõugatakse mõõga ette, nad saavad rebaste saagiks.
12Aga kuningas rõõmutseb Jumalas; igaüks, kes tema juures vannub, võib kiidelda; sest nende suu suletakse, kes räägivad valet.
Meie kõik kui Jeesuse vennad ja õed oleme kuninglikust soost ning igaüks, kes Jumala nime tõsiselt võtab, võib kiidelda Tema suurusest ja heldusest (s 12). Kurjad, laulja vaenlased, on ka minu vaenlased ja nad ei jõua sihile.
Paljude inimeste elu käsitlus piirdubki maiste asjadega, piirdubki sellega, mis on silmale näha, kuid laulja on kogenud midagi märksa enamat. Laulja Taavet on oma elu ühel raskemal hetkel, põgenedes oma poja Absalomi mässu eest, siiski veendunud Jumala helduses. Ta väljendab end andumuses Tema ees, olles veendunud, et Jumala heldus on hinnalisem kui elu.

Kas sinagi tunned janu Jumala järele, kas igatsed Temast osasaamist nõnda kui kuiv ja põuane maa, mis igatseb vee järele? Kui jah, siis ülistagu sinugi huuled Issandat tänasel päeval.

Kui sa ei saa öelda jah, aga igatsed siiski, siis aita end, meenutades Tema heategusid, hellust, armastust sinu vastu – vaata, mis sünnib siis sinu hinges.

Autor Kadri Klapp
Eelmine 2003-02-08     Järgmine 2003-02-10