Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2003-02-09 Järgmine 2003-02-11
1Ja see on seadus süüohvri kohta, mis on väga püha:
2paigas, kus tapetakse põletusohver, tapetagu ka süüohver, ja selle veri piserdatagu altarile ümberringi!
3Ja ohverdatagu kõik selle rasv: rasvane saba ja sisikonda kattev rasv,
4ja mõlemad neerud ja rasv, mis on nende küljes nimmetel, ja maksarasv, mis eraldatagu neerude juurest!
5Preester süüdaku need altaril põlema tuleohvriks Issandale; see on süüohver.
6Kõik mehed preestrite soost võivad seda süüa; seda söödagu pühas paigas, see on väga püha.
7Nagu patuohvriga, nõnda on ka süüohvriga - neil on ühesugune seadus: see saagu preestrile, kes sellega lepitust toimetab!
8Põletusohvri nahk, mille preester kellegi eest on ohverdanud, saagu preestrile!
9Ka kõik roaohvrid, mis ahjus küpsetatakse, ja kõik, mis katlas ja pannil valmistatakse, saagu sellele preestrile, kes neid ohverdab!
10Aga kõik muud roaohvrid, õliga segatud või kuivad, saagu võrdselt kõigile Aaroni poegadele!11Ja see on seadus tänuohvri kohta, mis tuleb tuua Issandale:
12kui keegi tahab tuua seda kiituseks, siis ta toogu kiitusohvriks hapnemata, õliga segatud kooke ja hapnemata, õliga võitud õhukesi kakukesi ja peenest jahust sõtkutud, õliga segatud kooke!
13Ta toogu oma ohvriand, mis kuulub tema kiitus-tänuohvri juurde, koos hapnenud leiva kookidega!
14Ja ta ohverdagu sellest, igast annist üks kook, tõstelõiv Issandale; see saagu preestrile, kes piserdab tänuohvri verd!
15Tema kiitus-tänuohvri liha tuleb süüa ohvripäeval: sellest ei tohi midagi üle jääda hommikuks!
16Aga kui tema tapaohvriand on tõotusohver või vabatahtlik ohver, siis tuleb seda süüa päeval, mil ta oma tapaohvri toob, ometi võib ülejääki süüa ka järgmisel päeval.
17Aga mis tapaohvri lihast veel üle jääb, tuleb kolmandal päeval põletada tulega!
18Kui aga tema tänuohvri liha peaks söödama veel kolmandal päeval, siis see ei ole meelepärane; seda ei arvestata temale, kes selle on toonud: see on roiskunud liha ja igaüks, kes seda sööb, peab kandma oma patusüüd!
19Liha, mis on puutunud millegi roojase külge, ei tohi süüa, see põletatagu tulega; üldse aga võib liha süüa ainult see, kes ise on puhas.
20Aga igaüks, kes sööb Issandale määratud tänuohvri liha, olles ise roojane, hävitatagu oma rahva seast!
Eelmine 2003-02-09 Järgmine 2003-02-11
2003-02-10
3. Moosese 7:1-27
3Ms 7:1-27
Ohverdamine ja ohvriseadused
1Ja see on seadus süüohvri kohta, mis on väga püha:
2paigas, kus tapetakse põletusohver, tapetagu ka süüohver, ja selle veri piserdatagu altarile ümberringi!
3Ja ohverdatagu kõik selle rasv: rasvane saba ja sisikonda kattev rasv,
4ja mõlemad neerud ja rasv, mis on nende küljes nimmetel, ja maksarasv, mis eraldatagu neerude juurest!
5Preester süüdaku need altaril põlema tuleohvriks Issandale; see on süüohver.
6Kõik mehed preestrite soost võivad seda süüa; seda söödagu pühas paigas, see on väga püha.
7Nagu patuohvriga, nõnda on ka süüohvriga - neil on ühesugune seadus: see saagu preestrile, kes sellega lepitust toimetab!
8Põletusohvri nahk, mille preester kellegi eest on ohverdanud, saagu preestrile!
9Ka kõik roaohvrid, mis ahjus küpsetatakse, ja kõik, mis katlas ja pannil valmistatakse, saagu sellele preestrile, kes neid ohverdab!
10Aga kõik muud roaohvrid, õliga segatud või kuivad, saagu võrdselt kõigile Aaroni poegadele!11Ja see on seadus tänuohvri kohta, mis tuleb tuua Issandale:
12kui keegi tahab tuua seda kiituseks, siis ta toogu kiitusohvriks hapnemata, õliga segatud kooke ja hapnemata, õliga võitud õhukesi kakukesi ja peenest jahust sõtkutud, õliga segatud kooke!
13Ta toogu oma ohvriand, mis kuulub tema kiitus-tänuohvri juurde, koos hapnenud leiva kookidega!
14Ja ta ohverdagu sellest, igast annist üks kook, tõstelõiv Issandale; see saagu preestrile, kes piserdab tänuohvri verd!
15Tema kiitus-tänuohvri liha tuleb süüa ohvripäeval: sellest ei tohi midagi üle jääda hommikuks!
16Aga kui tema tapaohvriand on tõotusohver või vabatahtlik ohver, siis tuleb seda süüa päeval, mil ta oma tapaohvri toob, ometi võib ülejääki süüa ka järgmisel päeval.
17Aga mis tapaohvri lihast veel üle jääb, tuleb kolmandal päeval põletada tulega!
18Kui aga tema tänuohvri liha peaks söödama veel kolmandal päeval, siis see ei ole meelepärane; seda ei arvestata temale, kes selle on toonud: see on roiskunud liha ja igaüks, kes seda sööb, peab kandma oma patusüüd!
19Liha, mis on puutunud millegi roojase külge, ei tohi süüa, see põletatagu tulega; üldse aga võib liha süüa ainult see, kes ise on puhas.
20Aga igaüks, kes sööb Issandale määratud tänuohvri liha, olles ise roojane, hävitatagu oma rahva seast!
* Loe ka Ap 15:28-29; 1Kr 10:30-31.
Religioossel pinnal on vere söömisest palju juttu olnud. Rasvast on hakatud viimasel ajal rääkima rohkem tervislikel kaalutlustel.
Tänasest kirjakohast aga ilmneb, et nii igasugune veri kui ka loomarasv on keelatud (searasvast ei ole juttugi – siga oli tervenisti roojane).
Miks me siis sööme nt sealiha või loomade rasva? Miks Uus Testament ei sea selliseid keelde?* Sest Vana Testamendi seadused, keelud ja käsud on täidetud Jeesuses Kristuses ühe korra ja igavesti. Nüüd on oluline kõigi prohvetite ja käsuõpetuse kokkuvõte: armasta Jumalat ja armasta ligimest. Kui teatud toitude söömine ei vähenda meie armastust Jumala ja ligimese vastu, siis võib seda teha.
Kuid kui keegi arvab, et tal on lihtsam säilitada armastust Jumala ja ligimese vastu kindlaid reegleid järgides, siis respekteerigem ka tema eluviisi – temagi püüab oma eluga austada Jumalat.