Piiblivõtme arhiiv

Eelmine 2003-11-18     Järgmine 2003-11-20

2003-11-19

Usk ja uskmatus

4Ms 13:30-14:19

Maakuulajad saadetakse Kaananimaad uurima

30Siis Kaaleb vaigistas rahvast Moosese ees ja ütles: "Mingem siiski sinna ja vallutagem see, sest me suudame selle alistada!"
31Aga mehed, kes olid käinud koos temaga, ütlesid: "Me ei või minna selle rahva vastu, sest ta on meist vägevam."
32Ja nad levitasid Iisraeli laste ees laimu maa kohta, mida nad olid uurinud, öeldes: "Maa, mille me uurides läbi käisime, on maa, mis neelab oma elanikud, ja kogu see rahvas, keda me seal nägime, on pikakasvulised inimesed.
33Me nägime seal hiiglasi, Anaki poegi hiiglaste soost: me olime iseendi silmis nagu rohutirtsud ja samasugused olime meie ka nende silmis."
Rahvas nuriseb Issanda vastu

1Siis terve kogudus tõstis valjusti häält ja rahvas nuttis sel ööl.
2Kõik Iisraeli lapsed nurisesid Moosese ja Aaroni vastu ja terve kogudus ütles neile: "Oleksime ometi surnud Egiptusemaal või siin kõrbes! Oleksime ometi surnud!
3Miks Issand viib meid sellele maale, kus me langeme mõõga läbi ja meie naised ja lapsed jäävad saagiks? Kas meil ei oleks parem minna tagasi Egiptusesse?"
4Ja nad ütlesid üksteisele: "Valigem pealik ja mingem tagasi Egiptusesse!"
5Siis Mooses ja Aaron heitsid silmili maha kogu Iisraeli laste kokkutulnud koguduse ees,
6Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, maakuulajate hulgast aga käristasid oma riided lõhki
7ja rääkisid kogu Iisraeli laste kogudusele, öeldes: "Maa, mille me läbi käisime, et seda uurida, on väga hea maa.
8Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab.
9Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast, sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud, aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!"
10Siis ütles terve kogudus, et nad tuleks kividega surnuks visata! Aga Issanda auhiilgus ilmutas ennast kogudusetelgis kõigile Iisraeli lastele.11Ja Issand ütles Moosesele: "Kui kaua see rahvas põlgab mind ja kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?
12Ma löön teda katkuga ja hävitan tema, aga sinust ma teen suurema ja vägevama rahva kui tema!"
13Siis Mooses ütles Issandale: "Egiptlased on muidugi kuulnud, et sa oma rammuga oled selle rahva ära toonud nende keskelt,
14ja nad on seda rääkinud selle maa elanikele. Nemadki on siis kuulnud, et sina, Issand, oled selle rahva keskel, sina, Issand, kes ennast ilmutad silmast silma, ja et sinu pilv seisab nende kohal ning et sa käid nende ees päeval pilvesambas ja öösel tulesambas.
15Aga kui sa nüüd surmad selle rahva nagu üheainsa mehe, siis räägivad rahvad, kes sinu kuulsusest on kuulnud, ja ütlevad:
16Sellepärast et Issand ei suutnud viia seda rahvast maale, mille ta neile oli vandega tõotanud, tappis ta nad kõrbes.
Elus on nii, et väikestki raskust pole võimalik ületada, kui puudub usk vähemalt katsetada.
Ka Jumala riigis on nii, et kõigepealt on vaja usus tegutseda, siis tulevad lahendused (Mt 17:20). Tänases tekstis on usk (s 30 ja 8-9) vastamisi uskmatusega (s 31-33).

Uskmatus haarab kogu rahva. Miks rahvas ühtpidi kardab surma (s 3) ja samas soovib seda (s 2)? Näeme, et uskmatuses puudub loogika. Samuti ei võta see arvesse kõige tähtsamat – Jumalat (s 8).

Uskmatuse suurim viga ongi see, et ta näeb ainult seda, millised on olukorrad ja asjaolud, mitte aga vaimulikke tagamaid, mis võivad olukordi muuta (s 9b!). Sellepärast on ta juba ette kaotuses kindel (s 3) – ja talle sünnibki nii, nagu ta usub…

Just Jumala abiga saab Jumala rahvas üle sellest, mis muidu on ülesaamatu. Aga ainult uskudes, st Jumalat usaldades ja tehes nii, nagu Ta ütleb. (Usk, mis ei pane tegutsema, on teoreetiline ja kasutu.)

Jumala rahvas ei pea olema maailmas tugevaim. Aga ta peab usaldama tugevaimat – oma Jumalat.
Autor Aare Kimmel
Eelmine 2003-11-18     Järgmine 2003-11-20