Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2003-11-19 Järgmine 2003-11-21
20Ja Issand vastas: "Ma annan andeks, nagu oled palunud!
21Aga nii tõesti kui ma elan ja kogu maailm on täis Issanda auhiilgust:
22ükski neist meestest, kes on näinud mu auhiilgust ja tunnustähti, mis ma tegin Egiptuses ja kõrbes, aga kes sellest hoolimata on mind kiusanud kümme korda ega ole võtnud kuulda mu häält,
23ei saa näha maad, mille ma vandega olen tõotanud anda nende vanemaile; ükski, kes mind on põlanud, ei saa seda näha!
24Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud, ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!
25Amalekid ja kaananlased elavad ju orus. Homme pöörduge ümber ja minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!"
26Ja Issand rääkis Moosesega ja Aaroniga, öeldes:
27"Kui kaua peab mul olema kannatust selle halva kogudusega, kes nuriseb mu vastu? Iisraeli laste nurinaid, kuidas nad nurisevad mu vastu, ma olen kuulnud.
28Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, on Issanda sõna, et nõnda nagu te minu kuuldes olete rääkinud, nõnda ma teen teiega!
29Siia kõrbe langevad teie kehad, kõik teie äraloetud, nii palju kui teid on, kahekümneaastased ja üle selle, kes on nurisenud mu vastu.
30Ükski teist ei pääse sellele maale, mille pärast ma oma käe olen vandudes üles tõstnud, et ma asustan teid sinna, peale Kaalebi, Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja.
31Aga teie lapsed, kelle kohta te ütlesite, et nad jäävad riisutavaiks, ma viin ja nad õpivad tundma maad, mida teie olete põlanud.
32Kuid teie kehad langevad siia kõrbe
33ja teie lapsed peavad olema kõrbes karjased nelikümmend aastat ja kandma teie uskmatuse süüd, kuni teie kehad on kõrbes hävinud.
34Vastavalt päevade arvule, mis te uurisite seda maad, nelikümmend päeva, iga päeva kohta aasta, peate te kandma oma pattu nelikümmend aastat ja tundma minu vastupanu.
35Mina, Issand, olen rääkinud! Tõesti, seda ma teen kogu selle halva kogudusega, kes on kogunenud mu vastu: nad peavad hukkuma selles kõrbes ja surema seal!"36Ja need mehed, keda Mooses oli läkitanud maad kuulama ja kes olid tagasi tulles ässitanud terve koguduse nurisema tema vastu, levitades maa kohta laimu,
37need mehed, kes olid levitanud maa kohta halba laimu, surid Issanda ees äkitselt.
38Aga Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, jäid elama neist meestest, kes olid käinud maad kuulamas.
39Kui Mooses rääkis needsamad sõnad kõigile Iisraeli lastele, siis rahvas kurvastas väga.
Eelmine 2003-11-19 Järgmine 2003-11-21
2003-11-20
Usu ja uskmatuse tagajärjed
4Ms 14:20-45
Issand karistab Iisraeli lapsi
20Ja Issand vastas: "Ma annan andeks, nagu oled palunud!
21Aga nii tõesti kui ma elan ja kogu maailm on täis Issanda auhiilgust:
22ükski neist meestest, kes on näinud mu auhiilgust ja tunnustähti, mis ma tegin Egiptuses ja kõrbes, aga kes sellest hoolimata on mind kiusanud kümme korda ega ole võtnud kuulda mu häält,
23ei saa näha maad, mille ma vandega olen tõotanud anda nende vanemaile; ükski, kes mind on põlanud, ei saa seda näha!
24Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud, ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!
25Amalekid ja kaananlased elavad ju orus. Homme pöörduge ümber ja minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!"
26Ja Issand rääkis Moosesega ja Aaroniga, öeldes:
27"Kui kaua peab mul olema kannatust selle halva kogudusega, kes nuriseb mu vastu? Iisraeli laste nurinaid, kuidas nad nurisevad mu vastu, ma olen kuulnud.
28Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, on Issanda sõna, et nõnda nagu te minu kuuldes olete rääkinud, nõnda ma teen teiega!
29Siia kõrbe langevad teie kehad, kõik teie äraloetud, nii palju kui teid on, kahekümneaastased ja üle selle, kes on nurisenud mu vastu.
30Ükski teist ei pääse sellele maale, mille pärast ma oma käe olen vandudes üles tõstnud, et ma asustan teid sinna, peale Kaalebi, Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja.
31Aga teie lapsed, kelle kohta te ütlesite, et nad jäävad riisutavaiks, ma viin ja nad õpivad tundma maad, mida teie olete põlanud.
32Kuid teie kehad langevad siia kõrbe
33ja teie lapsed peavad olema kõrbes karjased nelikümmend aastat ja kandma teie uskmatuse süüd, kuni teie kehad on kõrbes hävinud.
34Vastavalt päevade arvule, mis te uurisite seda maad, nelikümmend päeva, iga päeva kohta aasta, peate te kandma oma pattu nelikümmend aastat ja tundma minu vastupanu.
35Mina, Issand, olen rääkinud! Tõesti, seda ma teen kogu selle halva kogudusega, kes on kogunenud mu vastu: nad peavad hukkuma selles kõrbes ja surema seal!"36Ja need mehed, keda Mooses oli läkitanud maad kuulama ja kes olid tagasi tulles ässitanud terve koguduse nurisema tema vastu, levitades maa kohta laimu,
37need mehed, kes olid levitanud maa kohta halba laimu, surid Issanda ees äkitselt.
38Aga Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, jäid elama neist meestest, kes olid käinud maad kuulamas.
Kaotus Horma juures
39Kui Mooses rääkis needsamad sõnad kõigile Iisraeli lastele, siis rahvas kurvastas väga.
Tänu andeksandmisele (s 20) jäi karistuseähvardus täitmata. Ometi on uskmatusel saatuslikud tagajärjed (s 22-23, 32-35, 37).
Karistusotsuse saanud rahvas mõistab lõpuks oma pattu (s 40). Üllatav: nüüd on ta äkki valmis tegutsema. Aga liiga hilja. Tähtis õppetund: usus tegutseda tuleb siis, kui Jumal käsib. Valel ajal tegutsemine ei õnnestu (s 41), see on vaid inimlik katse oma sõnakuulmatust korvata, millega Jumal ei tule kaasa (s 42-43). Kas äkki ka kristlaste usk ei anna vahel sellepärast tulemusi?
Teiselt poolt näeme, et usk ei jää tulemuseta isegi siis, kui enamik sellega kaasa ei tule (s 24, 30, 38). Kaalebil polnud ainult teistsugune usk, vaid üldse teistsugune vaim. Milles see väljendus (s 24 lõpp)? Kas just siin pole õige usu saladus? Võrdle salmiga 22!
Tähtis õppetund on salmis 28: Mida inimene tegelikult usub, selle ütleb ta ka välja – ja vastavalt sellele Jumal talle annab. Negatiivne usk toob surma, positiivne pääste (Rm 10:9).
Jeesus ütles: “Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.” Jh 15:14