Piiblivõtme arhiiv
2004-06-15
2. Korintlastele 2:12-17
2Kr 2:12-17
12Aga kui ma Troasesse tulin Kristuse evangeeliumi kuulutama ja mulle avanes uks Issandas,
13ei olnud siiski mu vaimul kergendust, sest ma ei leidnud oma venda Tiitust. Ma jätsin siis nendega hüvasti ja tulin Makedooniasse.14Aga tänu olgu Jumalale, kes meid Jeesuses Kristuses viib igal pool võidukäigus kaasa ja teeb kõigis paigus meie kaudu avalikuks oma tunnetuse lõhna.
15Meie oleme ju Kristuse hea lõhn Jumalale nii nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukkuvad:
16ühtedele lõhn surmast surma, teistele aga lõhn elust ellu. Ja kes selleks kõlbab?
17Meie ei ole ju nii nagu mitmed, kes Jumala sõnaga hangeldavad, vaid meie räägime selge meelega, jah, nagu Jumalast lähtudes, Jumala palge ees, Kristuses.
Alates s 14 algab Pauluse apostliameti kaitsekõne, mis kestab kuni 7. ptk 4. salmini. Kaitsekõne tema ja teiste töötegijate ametile algab võrdpildiga kõikevallutavast aroomist, mis igale selle läheduses viibijale paratamatult mõju avaldab. Selleks aroomiks sai sõnum ristilöödud Kristusest ehk Messiast, kes suri inimkonna pattude eest. Sellega kuulutab Paulus, et Jumal on talle usaldanud töö ja sõnumi, mille taga seisab ja viib võiduka lõpuni Jumal ise.
Miks Paulus võrdleb kristlasi siin lõhnaga? Teame, et lõhnad levivad igale poole, kaugemale selle allikast. Näiteks nii mõnigi tugev lillelõhn võib olla tuntav üsna kaugel, kus lilli ennast nähagi ei ole. Nii on kristlased, nende kuulutus ja eluviis justkui Kristuse heaks lõhnaks maailmas, kus Teda ennast ei ole näha. See on nii ka täna.
Millisena inimene võtab vastu sõnumi Kristusest, selline saab olema ka tema tulevik – kellele õnnistuseks, kellele hukkumiseks.