Piiblivõtme arhiiv
2004-06-14
2. Korintlastele 2:5-11
2Kr 2:5-11
5Aga kui keegi on kurvastust põhjustanud, siis ta ei ole kurvastanud mind, vaid mingil määral - et ma ei ütleks liiga rängalt - teid kõiki.
6Niisugusele piisab noomimisest, mida ta enamiku käest on saanud,
7nii et nüüd te peate talle pigem andestama ja teda julgustama, et suur kurvastus teda ära ei neelaks.
8Seepärast ma palun teid osutada armastust tema vastu.
9Selleks ma ju kirjutasingi, et läbi katsuda teie meelsust, kas te kõiges olete kuulekad.
10Kellele teie aga midagi andestate, sellele andestan minagi. Ja selle, mida minul on andestada - kui mul üldse on midagi andestada -, selle ma andestan teie pärast Kristuse palge ees,
11et saatan meid ei tüssaks. Sest tema mõtted ei ole meile teadmata.
Teema on niivõrd oluline, et Paulus ei saa sellest kirjutamata jätta.
Kui keegi on kurvastust põhjustanud, siis inimlikult me mõtleme sageli karistusele, õpetusele, vahel isegi kättemaksule. Aga see, mida apostel Paulus kirjutab, on vastupidine. Loe veel kord juhiseid salmis 7 ja 8! See ei ole käsk, vaid soovitus. Ent see on eluviis, mis rajaneb õigel alusel – Kristusel.
Osutagem armastust, sest me kõik oleme ekslikud ja teeme ise vigu – kogemata, teadmatult, hiljem aru saades ja mõistes, et oleme teinud valesti. Siis vajame pigem lepitust kui noomitust.
Kas meil on siis õigus kohut mõista endale, kaasinimestele ja kurja kurjaga tasuda? Loomulikult peame me eksijaid korrale kutsuma ja manitsema, kuid seda kõike saab teha andestades ja armastusega.
Andestamatust kasutab ju meeleldi ära hingevaenlane saatan, tekitades meis viha, raevu, mis hiljem kasvab vihkamiseks, see on aga juba patt.
Salm 9 esitab korintlaste kõrval ka meile tõsise küsimuse: kas me oleme sõnakuulelikud ja suutelised andestama – et meilegi andestataks?
Õieti ilmneb siin tõsiasi: andestamine on otsus, mis ei tulene mitte andestaja kergeusklikkusest või härdameelsusest, vaid tahtest Jumalale sõnakuulelik olla. Paulus näitab siin ise igati eeskuju (s 10).