Piiblivõtme arhiiv
2004-06-21
Aare saviastjates
2Kr 4:7-15
7See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.
8Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel;
9meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku;
10me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.
11Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus.
12Nii on surm tegev meis, elu aga teis.
13Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: "Ma usun, seepärast ma räägin", siis meiegi usume ja ka räägime,
14teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega.
15Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks.
Salmides 8-11 kirjeldatakse mitmeid olukordi, ühes isegi paradoksidena tunduvate väidetega. On see põhjendamatu optimism? Kindlasti mitte! See on hoopis kindel veendumus selles, et Jumal ei jäta oma lapsi iialgi maha ja et tegelikult on Tema käes kontroll kõigi olukordade üle. Usume, et viimane sõna on öelda Jumalal – et kannatused, mis meid siin maa peal tabavad, on ajutised ja millekski siiski vajalikud. Ootame igavest elu ja jagame seda head sõnumit teistega (s 13-15).
Ning milline õnn me ei pea muretsema, et meie (saviastjad*) ei ole küllalt väärikast materjalist, et Jumala tahet täita. Me ei pea muretsema, et ei suuda tunnistada teistele inimestele õigesti oma Issandast, et ei suuda oma elugagi toime tulla. Sest Jumal ongi heaks arvanud oma kirkust just saviastjate kaudu ilmutada, et meie, inimesed, annaksime kogu au Jumalale ega arvaks, et midagi sellest on meie teene.
Sageli on inimestel kalduvus kujutleda iseennast aktiivse ja Jumalat passiivse isikuna. Siin aga pööratakse kõik tagurpidi. Või hoopis õigetpidi? Inimene saab lõpuks ometi koha, mis talle tegelikult jõukohane on.