Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2004-06-21 Järgmine 2004-06-23
16Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.
17Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au,
18meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.
1Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas,
2sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse,
3et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti.
4Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku.
5See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.
6Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest;
7sest me käime usus, mitte nägemises,
8ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.
9Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil,
10sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.
Eelmine 2004-06-21 Järgmine 2004-06-23
2004-06-22
Ususilmad
2Kr 4:16-5:10
Kristlikust lootusest
16Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.
17Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au,
18meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.
1Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas,
2sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse,
3et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti.
4Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku.
5See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.
6Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest;
7sest me käime usus, mitte nägemises,
8ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.
9Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil,
10sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.
Küllap on paljud kuulnud mõnd vanemat inimest ohkamas: “Siis, kui mina veel noor olin…” Selles väljendub inimese arvamus, et elu ilusam osa on möödas. Kristlastel on kõik vastupidi. Mida aeg edasi, seda paremaks läheb.
Seda muidugi tingimusel, et armastame kõigest südamest Issandat ja käime Tema teel. Siis viib ju iga päev meid lähemasse osadusse Temaga. Iga päevaga võime õppida Teda üha paremini tundma, saame sisemiselt puhtamaks ja nooruslikumaks, igal päeval on Issandal meile uus arm varuks. Siis võime rõõmsalt ja julgelt minna edasi ning surmgi ei tundu kohutav: on see ju meile otsekui värav veel tuhat korda ilusamasse tulevikku.
Nüüd võib mõnigi mõtelda: ega see elu ikka nii roosiline ja lihtne ole, katsu sa rõõmus olla siis, kui tekib terviseprobleeme või muid raskusi.
See on tõsi. Raskusi tuleb kindlasti, ent meie rõõm võib jääda püsima ka nende keskel (loe s 17, 18). Olulised pole tegelikult asjad, mis meiega juhtuvad, vaid see, kuidas me neisse suhtume. Kui teele kerkinud muremägi meie vaatevälja katab, on olukord hull – kõik paistab korraga tumedana. Kuid rõõmu saladus on selles: see mägi on tegelikult vaid tühine mätas Jumala suuruse kõrval. Seega, vaadates usus Jumalale, asetub kõik õigetesse suhetesse. See ongi usk, mis suudab mägesid liigutada (Mk 11:23).
Nüüd võib mõnigi mõtelda: ega see elu ikka nii roosiline ja lihtne ole, katsu sa rõõmus olla siis, kui tekib terviseprobleeme või muid raskusi.
See on tõsi. Raskusi tuleb kindlasti, ent meie rõõm võib jääda püsima ka nende keskel (loe s 17, 18). Olulised pole tegelikult asjad, mis meiega juhtuvad, vaid see, kuidas me neisse suhtume. Kui teele kerkinud muremägi meie vaatevälja katab, on olukord hull – kõik paistab korraga tumedana. Kuid rõõmu saladus on selles: see mägi on tegelikult vaid tühine mätas Jumala suuruse kõrval. Seega, vaadates usus Jumalale, asetub kõik õigetesse suhetesse. See ongi usk, mis suudab mägesid liigutada (Mk 11:23).
Elu läheb tasakaalu, kui vaadata igavestele asjadele.