Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2004-06-22 Järgmine 2004-06-24
11Teades nüüd, mis on Issanda kartus, me püüame veenda inimesi uskuma. Jumalale me oleme täiesti avalikud ja ma loodan ka teie südametunnistuses olla täiesti avalik.
12Me ei hakka end taas teile soovitama, vaid anname teile alust kiidelda meist, et teil oleks midagi öelda nende vastu, kes võivad kiidelda sellega, mis on silma ees, ent mitte sellega, mis on südames.
13Sest kui me oleme olnud arust ära, siis on see Jumalale, kui oleme selge aruga, siis teile.
14Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud;
15ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.16Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda.
17Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.
18See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti;
19kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna.
20Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!
21Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.
Eelmine 2004-06-22 Järgmine 2004-06-24
2004-06-23
Uus loodu
2Kr 5:11-21
Apostliametist
11Teades nüüd, mis on Issanda kartus, me püüame veenda inimesi uskuma. Jumalale me oleme täiesti avalikud ja ma loodan ka teie südametunnistuses olla täiesti avalik.
12Me ei hakka end taas teile soovitama, vaid anname teile alust kiidelda meist, et teil oleks midagi öelda nende vastu, kes võivad kiidelda sellega, mis on silma ees, ent mitte sellega, mis on südames.
13Sest kui me oleme olnud arust ära, siis on see Jumalale, kui oleme selge aruga, siis teile.
14Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud;
15ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.16Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda.
17Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.
18See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti;
19kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna.
20Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!
21Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.
Kui me hoiame oma pilgu Jumalal, nagu eile lugesime, siis on loogiline, et muutuma hakkab ka meie ellusuhtumine. Nüüd näeme kõike Tema valguses ja nii mõnigi asi, mis varem tundus väga oluline, on oma tähtsuse minetanud. Muutus on nii totaalne, et Paulus ütleb selle kohta ‘uus loodu’ (s 17). See saab alguse meie mõttemaailma muutumisest ning leiab läbi sõnade ja tegude oma väljenduse.
Kõigepealt hakkavad meie mõtted rohkem sarnanema Jumala omadega. See ei tähenda mitte mõttevabaduse kadumist, vaid targemaks saamist. Näiteks: kes tahaks vana harjumuse järgi väita, et 1+1=1, kui talle saab äkki selgeks tõde? Arvamuste muutumine toob aga paratamatult enesega kaasa ka sõnade ja tegude muutumise, sest need on mõtete väljendusvormid.
Olles nüüd kogenud Jumala andestavat armastust ja vabaks saanud oma koormatest, soovime seda head kogemust teistelegi jagada. Seda enam, et mõistame inimeste tegelikku vajadust pattudest päästmise järele, Jumala järele. Nii olemegi otsekui Kristuse käskjalad, paludes inimesi: “Andke endid lepitada Jumalaga!” (s 19, 20).
Olles nüüd kogenud Jumala andestavat armastust ja vabaks saanud oma koormatest, soovime seda head kogemust teistelegi jagada. Seda enam, et mõistame inimeste tegelikku vajadust pattudest päästmise järele, Jumala järele. Nii olemegi otsekui Kristuse käskjalad, paludes inimesi: “Andke endid lepitada Jumalaga!” (s 19, 20).
See on Jumalalt tulev armastus meie sees iga inimese vastu. Teame ju, kui kohutavad on tagajärjed, kui inimesed sellest ei hooli ja surevad ilma Jumalata. Tema on omalt poolt teinud kõik, et inimeste patud kustutada, Ta on oma Poja ristisurma andnud. Lepituse sõlmimine sõltub ainult selle vastuvõtmisest
Uue looduna oleme sündinud taevariiki juba siin maa peal.