Piiblivõtme arhiiv

Selleks kasutab ta 1Mo 15 ptk jutustatud sündmust. Ja Abraham ütles: “Vaata, mulle Sa ei ole ihu vilja andnud. Aga näe, minu kojas sündinu saab mu pärijaks. Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, kes ütles: Tema ei ole sinu pärija. Vaid see, kes tuleb välja su oma ihust, on su pärija. Ja ta viis tema õue ning ütles: Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda. Ja ta ütles temale: Nõnda saab olema sinu sugu. Ja Aabraham uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.”

Pikemalt kui meie tänases tekstis on sama Vana Testamendi sündmust käsitlenud Paulus oma kirjas roomlastele 4 ptk. Seal küsib Paulus: “Mis me siis ütleme leidnud olevat oma lihas esiisa Aabrahami? Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis tal on, millega kiidelda. Kuid ta ei saa kiidelda Jumala ees. Sest mida ütleb Pühakiri: Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks. Töötegijale aga ei arvestata palka armust, vaid vastavalt kokkuleppele.”

Tänapäeval on meil raske mõista, kui oluline see küsimus Aabrahami järglaste hulka kuulumisest tol ajal oli. Aga see ei tähendanud tollal üldse niivõrd bioloogilist põlvnemist, kui just juriidilist. Kellel on õigus pärandile. Nagu see selgub ka Pauluse kirjast galaatlastele: “Kui te aga olete Kristuse päralt, siis tähendab see, et te olete Aabrahami seeme ja pärijad tõotuse järgi. Seepärast siis pärijaks saamine on usust, et see oleks armust, ja tõotus jääks kindlaks kogu seemnele, ei üksnes sellele, kes on seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa.”

Peetrus ütles kord Saalomoni sammaskäigus kõnet pidades: “Teie olete prohvetite ja selle lepingu lapsed, mille jumal on sõlminud teie isadega, kui ta Aabrahamile ütles: Ja sinu seemnes õnnistatakse kõiki maailma suguvõsasid.”

Kuna pühakiri nägi ette, et Jumal teeb paganad õigeks usust, siis ta kuulutas ette Aabrahamile rõõmusõnumit: Sinus õnnistatakse kõiki paganaid. Nõnda siis õnnistatakse neid, kes on usus koos uskliku Aabrahamiga. “Ja Issand ütles Aabrahamile: Mine omalt maalt omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan. Ma teeb sind suureks rahvaks ja õnnistan sind. Ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks. Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad. Panen vande alla selle, kes sind neab ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal.” (1Ms 12) Ja seda korratakse tolles raamatus mitmeid kordi.

Meie tekstis vastandatakse õnnistus ja needus. “Neetud olgu igaüks kes ei pea selle seaduse sõnu ega tee nende järgi ja kogu rahvas ütelgu aamen.” (5Ms 27) “Kui sa ei pea hoolsasti kõiki selle seaduse sõnu, mis sellesse raamatusse on kirjutatud, et sa kardaksid seda aulist ja kardetavat nime Issandat, oma Jumalat, siis teeb Issand erakordseks sinu nuhtlused ja sinu järglaste nuhtlused, suured ja kestvad nuhtlused, pahad ja kestvad nuhtlused.” (5Ms 28) Teoreetiliselt oleks võimalus seaduse täitmise kaudu pärida ellujäämine. “Jah, pange tähele minu määrusi ja minu seadlusi, inimene, kes teeb nende järgi, elab nende varal. Mina olen Issand.” Ja Paulus ütleb: “Sest Mooses kirjutab seadusest tuleneva õiguse kohta, inimene, kes seda teeb, jääb elama selle kaudu.” Nende osaks aga, kes ei täida kogu seadust – ja see on tegelik inimese osa – ,on needus. Kõige süngemalt avaldus see puu külge riputamises. Moosese seadus sätestab: “Ja kui kellegi peal on surmaväärt patt ja ta surmatakse ja sa pood ta puusse, siis ei tohi ta laip jääda ööseks puusse, vaid sa pead ta selsamal päeval kindlasti maha matma, sest poodu on Jumalast neetud. Ära roojasta oma maad, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks.”

Kristus on meie eest lasknud ennast risti lüüa. Ta on tulnud oma ohvrisurmaga lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime lapseseisuse. “Meie isade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle teie olete mõrvanud, riputades ta ristipuu külge,” ütlesid apostlid suurkohtu ees. Tema lunastavast surmast ja ülestõusmisest saab osa see, kes usub. Siin tuletab Paulus meelde prohvet Habakuki lauset. “Vaata, kes on isemeelne, selle hing ei ole siiras ta sees, aga õige elab oma usust.” Sama lauset meenutas Paulus ka roomlastele. “Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nagu on kirjutatud: Aga usust jääb õige elama.” Ja samuti kirjas heebrealastele: “Teile läheb vaja püsivust. Täites Jumala tahtmist, teie saaksite kätte tõotuse. Sest veel ainult pisut, siis tuleb see, kes peab tulema ja ei viivita. Aga minu õige jääb usust elama ja kui ta taandub aralt, siis ei ole minu hingel temast head meelt.”