Piiblivõtme arhiiv

Eelmine 2008-05-19     Järgmine 2008-05-21

2008-05-20

2Kr 2:5-11

2Kr 2:5-11

Kahetsejale antagu andeks

5Aga kui keegi on kurvastust põhjustanud, siis ta ei ole kurvastanud mind, vaid mingil määral - et ma ei ütleks liiga rängalt - teid kõiki.
6Niisugusele piisab noomimisest, mida ta enamiku käest on saanud,
7nii et nüüd te peate talle pigem andestama ja teda julgustama, et suur kurvastus teda ära ei neelaks.
8Seepärast ma palun teid osutada armastust tema vastu.
9Selleks ma ju kirjutasingi, et läbi katsuda teie meelsust, kas te kõiges olete kuulekad.
10Kellele teie aga midagi andestate, sellele andestan minagi. Ja selle, mida minul on andestada - kui mul üldse on midagi andestada -, selle ma andestan teie pärast Kristuse palge ees,
11et saatan meid ei tüssaks. Sest tema mõtted ei ole meile teadmata.
Olukord Korintoses oli muutunud halvemaks. Kogudus oli lagunenud gruppideks ja mõned neist ei pooldanud Paulust.
See lõik tema kirjast ongi kirjutatud selgituseks, miks Paulus loobub varem lubatud külaskäigust. Apostel noomis kogudusi alati vaid selleks, et taastada neis armastust ja rõõmu Jumalas. Paulus ei sunni inimesi enda moodi mõtlema ja käituma. 24. salmis rõhutab ta kristlaste ühtsuse tähtsust, olles ise mitte “ülemus”, vaid üks nende hulgast, kaasosaline rõõmus, mis pärineb Kristuselt. 2. peatüki 3. salmis väljendab Paulus veendumust, et tema rõõm on ka korintlaste rõõm, kuna meil on üks Issand.

Teades, et õpetaja ei pea valitsema, vaid juhatama ja distsiplineerima, on Pauluse sooviks aidata inimestel avastada nende isikupära Jumala tööriistadena. Apostel on täis lootust (2:3). Ta oskab näha inimesi Jumala silmadega: ta teab, et hetkel on Jumal kujundamas Korintose kogudust ning ta on kindel, et varsti saavad nad usus tugevamaks ning siis pole enam kurvastuseks põhjust.

Kas meiegi ei peaks nägema meid iga päev ümbritsevaid inimesi kui Jumala loodut, kes on täis potentsiaali headeks tegudeks? Paulus noomib, sest armastab (2:4). Tihti jätame oma lähedastele ütlemata asjad, mida nad valesti teevad, sest kardame neid solvata või seada ohtu omavahelise läbisaamise. Kas see on õige? Ehk peaksime otsima tarkust Jumalalt, ütlemaks välja ka selliseid asju?
Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta. (Jk 3:17)
Autor APÜ
Eelmine 2008-05-19     Järgmine 2008-05-21