Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2010-02-02 Järgmine 2010-02-04
7Mis me siis ütleme? Kas Seadus on patt? Mitte sugugi! Kuid pattu ma poleks ära tundnud muidu kui Seaduse läbi; sest ma ei oleks himustamisest midagi teadnud, kui Seadus ei oleks öelnud: "Sa ei tohi himustada!"
8Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu igasuguseid himusid; sest ilma Seaduseta on patt surnud.
9Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu,
10mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks,
11sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning surmas mu käsu varal.
12Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea.
13Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks.
Eelmine 2010-02-02 Järgmine 2010-02-04
2010-02-03
Seaduse tõeline eesmärk
Rm 7:7-13
Seadus, patt ja surm
7Mis me siis ütleme? Kas Seadus on patt? Mitte sugugi! Kuid pattu ma poleks ära tundnud muidu kui Seaduse läbi; sest ma ei oleks himustamisest midagi teadnud, kui Seadus ei oleks öelnud: "Sa ei tohi himustada!"
8Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu igasuguseid himusid; sest ilma Seaduseta on patt surnud.
9Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu,
10mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks,
11sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning surmas mu käsu varal.
12Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea.
13Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks.
Valmista oma süda ette lugedes kümmet käsku nagu need on kirjas 2. Moosese 20:1-17, öeldes iga käsu lugemise järel “Aamen. Issand halasta.”
Juhul kui me ei ole hoolikad on võimalik rääkida nii, nagu kogu lugu sellest, kuidas Jumal Iisraelile Seaduse andis, oleks olnud üks kohutav viga – nagu Jumal oleks püüdnud lahendada inimeste patu probleemi meile seaduste andmise abil, avastanud, et see ei tööta ning on nüüd õnnelikult sellest loobunud millegi muu heaks! Tegelikult Paulus avas ennast antud valearusaamale rääkides suremisest Seadusele (7:4). Siit tulenebki küsimus: kas Seadus on patt? Kas see kõik oli viga?
Loomulikult on Pauluse vastus “Ei!” Seadus oli Jumala poolt antud ja Jumal ei tee kunagi vigu. Kuid Seadus ei olnud antud Iisraelile kui Jumala lõplik või viimane vastus inimeste patu probleemile, vaid ainult kui selle vastuse esimene samm. Jumal valis Iisraeli ja andis talle Seaduse selleks, et paljastada pattu ning tuua esile, mis see tegelikult on (salm 13) – midagi, mis on täielikult ära teeninud surmamõistu (salm 10). Jumal toimis nõnda sellepärast, et Ta saaks antud karistuse oma Poja isikus enda peale võtta ja lõpetada selle surmava väe; nii, et kolmanda sammuna saaks Ta meile saata oma Vaimu, võimaldamaks meil elada õiglaselt. (On oluline vaadata ette salme 8: 3-4, et näha mida seal kirjeldatakse.)
Nii ei ole siis “mina” antud salmides Paulus kui indiviid rääkimas meile oma usulisest arengust, vaid Paulus kui jutlustaja kirjeldamas Iisraeli kogemust kui enda oma, kutsudes Juudi lugejaid nägema nende endi lugu selles, mida ta kirjeldab. Seadus ei olnud viga, kuid samuti ei olnud see Jumala viimane sõna. Pigem oli see Tema esimene sõna, mis nüüd on täidetud Jeesuse tulemises (Rm. 10:4, Mt. 5:17).
Loomulikult on Pauluse vastus “Ei!” Seadus oli Jumala poolt antud ja Jumal ei tee kunagi vigu. Kuid Seadus ei olnud antud Iisraelile kui Jumala lõplik või viimane vastus inimeste patu probleemile, vaid ainult kui selle vastuse esimene samm. Jumal valis Iisraeli ja andis talle Seaduse selleks, et paljastada pattu ning tuua esile, mis see tegelikult on (salm 13) – midagi, mis on täielikult ära teeninud surmamõistu (salm 10). Jumal toimis nõnda sellepärast, et Ta saaks antud karistuse oma Poja isikus enda peale võtta ja lõpetada selle surmava väe; nii, et kolmanda sammuna saaks Ta meile saata oma Vaimu, võimaldamaks meil elada õiglaselt. (On oluline vaadata ette salme 8: 3-4, et näha mida seal kirjeldatakse.)
Nii ei ole siis “mina” antud salmides Paulus kui indiviid rääkimas meile oma usulisest arengust, vaid Paulus kui jutlustaja kirjeldamas Iisraeli kogemust kui enda oma, kutsudes Juudi lugejaid nägema nende endi lugu selles, mida ta kirjeldab. Seadus ei olnud viga, kuid samuti ei olnud see Jumala viimane sõna. Pigem oli see Tema esimene sõna, mis nüüd on täidetud Jeesuse tulemises (Rm. 10:4, Mt. 5:17).
On kaks viga, mida me võime ikka veel teha. Juhul kui oleme seadustähe austajad võime arvata, et moraalsus on tee päästmisele; juhul kui oleme vabamõtlejad võime mõelda moraalsusest kui üksnes mahasuruvast vahendist.