Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2010-02-06 Järgmine 2010-02-08
41Tulgu mulle sinu heldus, Issand, ja su pääste su ütluse järgi,
42et ma vastaksin oma teotajaile; sest ma loodan sinu sõna peale!
43Ära kisu ilmaski mu suust ära tõesõna, sest ma loodan su seaduste peale!
44Ma tahan hoida su Seadust alati, ikka ja igavesti,
45ja avaruses käia, sest ma nõuan sinu korraldusi.
46Ma tahan rääkida su tunnistustest kuningate ees ja mitte häbeneda.
47Ma tahan ennast rõõmustada sinu käskudega, mida ma armastan.
48Ma tõstan oma käed su käskude poole, mida ma armastan, ja mõlgutan meelt su määruste üle.
49Tuleta meelde sõna oma sulase kohta, mille peale sa mind oled pannud lootma!
50See on mulle troostiks mu viletsuses, et su ütlus mind elustab.
51Ülbed pilkavad mind väga; ometi ma ei pöördunud kõrvale su Seadusest.
52Mul seisid meeles, Issand, su seadused muistsest ajast ja ma sain troosti.
53Tuline viha on mind haaranud õelate pärast, kes hülgavad su Seaduse.
54Su määrused on mu kiituslauluks mu võõraspõlve majas.
55Mulle meenub öösel su nimi, Issand, ja ma hoian su Seadust.
56See sai mulle osaks sellepärast, et ma pidasin su korraldusi.
57Issand on mu osa; ma olen öelnud, et ma pean sinu sõnu.
58Ma püüan kõigest südamest leevendada su palet, ole mulle armuline oma ütlust mööda!
59Ma uurin oma teid ja pööran oma jalad jälle su tunnistuste poole.
60Ma tõttan aega viitmata pidama sinu käske.
Eelmine 2010-02-06 Järgmine 2010-02-08
2010-02-07
Tõotus ja lootus
Ps 119:41-88
Jumala sõna ülistus
41Tulgu mulle sinu heldus, Issand, ja su pääste su ütluse järgi,
42et ma vastaksin oma teotajaile; sest ma loodan sinu sõna peale!
43Ära kisu ilmaski mu suust ära tõesõna, sest ma loodan su seaduste peale!
44Ma tahan hoida su Seadust alati, ikka ja igavesti,
45ja avaruses käia, sest ma nõuan sinu korraldusi.
46Ma tahan rääkida su tunnistustest kuningate ees ja mitte häbeneda.
47Ma tahan ennast rõõmustada sinu käskudega, mida ma armastan.
48Ma tõstan oma käed su käskude poole, mida ma armastan, ja mõlgutan meelt su määruste üle.
49Tuleta meelde sõna oma sulase kohta, mille peale sa mind oled pannud lootma!
50See on mulle troostiks mu viletsuses, et su ütlus mind elustab.
51Ülbed pilkavad mind väga; ometi ma ei pöördunud kõrvale su Seadusest.
52Mul seisid meeles, Issand, su seadused muistsest ajast ja ma sain troosti.
53Tuline viha on mind haaranud õelate pärast, kes hülgavad su Seaduse.
54Su määrused on mu kiituslauluks mu võõraspõlve majas.
55Mulle meenub öösel su nimi, Issand, ja ma hoian su Seadust.
56See sai mulle osaks sellepärast, et ma pidasin su korraldusi.
57Issand on mu osa; ma olen öelnud, et ma pean sinu sõnu.
58Ma püüan kõigest südamest leevendada su palet, ole mulle armuline oma ütlust mööda!
59Ma uurin oma teid ja pööran oma jalad jälle su tunnistuste poole.
60Ma tõttan aega viitmata pidama sinu käske.
„Kuidas ma armastan sinu Seadust! Iga päev mõlgutan ma mõttes seda.“ (Laul 119:97)
Kujundlikult öeldes näeb psalmist ennast kui nahkastjat suitsus. Väsitatud õelate rünnakute poolt, kistud maha elusurvetest, ei suuda psalmist näha teed edasi. Tema jaoks on vähestel asjadel mõte. Kahtlemata suudame antud olukorraga samastuda; on aegu, mil ei tundu tõepoolest olevat mõtet edasi minna. Väsimus, depressioon või julgusetus võtavad meie üle võimust.
See ei ole psalmisti viimane sõna. Nagu korduv kellahelin kõlavad läbi nende salmide sõnad ´tõotus´ (salmid 41, 50, 57, 58, 76, 82) ja lootus (salmid 43, 49, 74, 81). Tee edasi on olemas isegi pimedaimatel aegadel, tee läbi varjuoru (Laul 23:4), ülestõstmine õuduse august (Laul 40:3). See seisneb Jumala ustavuses, Tema pühendumises oma rahvale. Tema sõna võib usaldada kõiksugustes olukordades, sellepärast, et see peegeldab Tema usaldatava armastuse iseloomu (salmid 41, 76).
´Tõotus´ ja ´lootus´ räägivad tulevikust – millestki, mida veel ei ole, kuid mis saab olema, millestki, mida saame kindlustundega oodata. Võib olla sellist ootust, mis paneb me hinge nõrkema (salm 81) ja meie silmad lõppema (salm 82). Paljud psalmidest on üles tähendanud selle ootuse (salm 84), sageli keset valu ja kahtlusi. Autorid hüüavad Jumala poole nii aususe kui ka agooniaga, segaduses ja kimbatuses Jumala ilmse viivituse pärast. Jällegi saame sellega samastuda; kiirete vastuste ja kohese rahulduse ajastul on probleemidel isegi teravamad nurgad. Kuid iseloomu ja usku kujundatakse pimeduses ootamisega (1. Peetr. 1:6-7), vastu pidamisega teadmatuses. Isegi siis kui me ootame ja hüüame valjult appi, toob tõotus lootuse (salmid 41-42) ja värskenduse (salm 50). Jumala Sõna hoiab meid ülal pimedatel aegadel.
See ei ole psalmisti viimane sõna. Nagu korduv kellahelin kõlavad läbi nende salmide sõnad ´tõotus´ (salmid 41, 50, 57, 58, 76, 82) ja lootus (salmid 43, 49, 74, 81). Tee edasi on olemas isegi pimedaimatel aegadel, tee läbi varjuoru (Laul 23:4), ülestõstmine õuduse august (Laul 40:3). See seisneb Jumala ustavuses, Tema pühendumises oma rahvale. Tema sõna võib usaldada kõiksugustes olukordades, sellepärast, et see peegeldab Tema usaldatava armastuse iseloomu (salmid 41, 76).
´Tõotus´ ja ´lootus´ räägivad tulevikust – millestki, mida veel ei ole, kuid mis saab olema, millestki, mida saame kindlustundega oodata. Võib olla sellist ootust, mis paneb me hinge nõrkema (salm 81) ja meie silmad lõppema (salm 82). Paljud psalmidest on üles tähendanud selle ootuse (salm 84), sageli keset valu ja kahtlusi. Autorid hüüavad Jumala poole nii aususe kui ka agooniaga, segaduses ja kimbatuses Jumala ilmse viivituse pärast. Jällegi saame sellega samastuda; kiirete vastuste ja kohese rahulduse ajastul on probleemidel isegi teravamad nurgad. Kuid iseloomu ja usku kujundatakse pimeduses ootamisega (1. Peetr. 1:6-7), vastu pidamisega teadmatuses. Isegi siis kui me ootame ja hüüame valjult appi, toob tõotus lootuse (salmid 41-42) ja värskenduse (salm 50). Jumala Sõna hoiab meid ülal pimedatel aegadel.
Kus täna lootus puudub? Mis on su palve? Mida saaksid sa veel teha?