Piiblivõtme arhiiv

Eelmine 2010-03-04     Järgmine 2010-03-06

2010-03-05

Tund on tulnud

Jh 12:20-26

Kreeklased tahavad Jeesust näha

20Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased.
21Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: "Isand, me tahame Jeesust näha."
22Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele.
23Aga Jeesus ütles neile: "Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks.
24Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.
25Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.
26Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.
Kui sa igatsed näha Jeesust, siis sule silmad palves ning palu et Jumal võiks su vaimusilmi valgustada…
Apostel Johannes on oma evangeeliumis pööranud erilist tähelepanu Jeesuse elu viimase nädala sündmustele. Ta toob esile ühe seiga – pühadeks Jeruusalemma tulnud kreeklased soovivad näha Jeesust (s 21). Soov edastati Jeesusele väga omapärasel viisil.

Paganad ehk võõramaalased olid tulnud Jumalat kummardama. Vanas Testamendis on otsene viide selle kohta, et Jumal kuuleb ka nende palveid (vt 1Kn 8:41, 42). Kuuldused Jeesuse imepärasest kuulutusest ja imetegudest olid ulatunud Palestiinast kaugemale. Kuigi paljud juudid tunglesid Jeesuse ümber tema imetegude pärast, paljud ka tõukasid tema enesest eemale. See äratõukamine aga tegi ruumi paganatele. Ning need mitte-juudid olid nüüd tulnud usuga, mis juutidel oli puudunud (s 21). Ja Johannes toob selle sündmuse esile kui erilise. Kreeklaste tulek oli piiritähiseks uue aja algusele– sest Jeesust ees ootav surm pidi saama lunastuseks mitte ainult juutidele vaid kõikidele. Tund oli tulnud ( s23). Ometi ei tähendanud see, et kõik paganad tuleks. Paljud ka nende hulgast tõukasid ja tõukavad tänapäevani Jeesuse kõrvale – sageli sellepärast et Jeesuse juurde tulemine tähendab suremist iseenesele.

Siiamaani oli tund alati olnud „mitte veel“ ( 2:4, 7:30). Ja nüüd korraga Jeesuse vastuses kreeklastele on „tund tulnud“. Bruce Milne ütleb, et kreeklaste palve vallandas Jeesuse meeltes otsekui mingi päästiku. Nüüd oli tulnud aeg et ta saaks austatud (s23).

Mingil juhul aga ei pidanud see kirgastamine toimuma intellektuaalse väitluse läbi Jeesuse ja kreeklaste vahel. Ka mitte väitluses juutidega. Jääda üksiti vaid intellektuaalsetele argumentidele toetuma on ka tänapäeval sama ohtlik kui siis. Paulus oli see, kelle kuulutuse keskmes püsis jätkuvalt kinnitus: Jeesuse missiooni südames asus ristisurm. Selleks et kuningriik saaks kasvada, selleks pidi nisuiva surema (s 24). Paljude jaoks osutub just see komistuskiviks.

Jeesus oli oma otsuse langetanud: Ta valmistus täitma oma taevase Isa tahet. Ja nii avab Jeesus meie silmad, näidates meile lõppeesmärki: teenides Jeesust ja järgides Teda siin, oleme ka igavikus seal, kus on Jeesus. Kas minu eesmärk on olla igavikus koos Jeesusega? Seda peame otsustama juba nüüd.
Kui sageli on meiegi elus hetki, mil me kaalume erinevaid võimalusi ja pakkumisi, jäägu siis meiegi eesmärgiks järgida Jumala tahet! Ning palugem enestele oskust eristada õiget valikut väärast!

Uskugem valgusesse järgigem Teda, kuni valgus on meie keskel!

Autor APÜ
Eelmine 2010-03-04     Järgmine 2010-03-06