Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2010-03-20 Järgmine 2010-03-22
1Mõista mulle õigust, oh Jumal, ja aja mu asja halastamatu rahva vastu! Päästa mind petise ja ülekohtuse mehe käest!
2Sest sina oled mu Jumal, mu tugev kaitse. Mispärast sa tõukasid mu ära? Miks ma pean ikka kurvalt käima oma vaenlase surve all?
3Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse,
4et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!
5Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Eelmine 2010-03-20 Järgmine 2010-03-22
2010-03-21
Janunedes
Ps 43
Igatsus pühakoja järele
1Mõista mulle õigust, oh Jumal, ja aja mu asja halastamatu rahva vastu! Päästa mind petise ja ülekohtuse mehe käest!
2Sest sina oled mu Jumal, mu tugev kaitse. Mispärast sa tõukasid mu ära? Miks ma pean ikka kurvalt käima oma vaenlase surve all?
3Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse,
4et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!
5Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Meenutades oma käidud usutee rõõmuhetki - kas on nendest meenuvad tunded segatud kibeda nostalgiaga või ülevoolavad rikkalikust tänutundest? Kumb austab Jumalat rohkem, täites Tema poolt meisse istutatud igatsust?
See psalm on ilmselgelt mõeldud kokku kuuluma eelmise, psalm 42-ga. Ei ole teada kuidas see juhtus, et nad eraldati, kuid juba refräänistki (42:6,12; 43:5) on ilmne, et tegemist on otsekui ühe luuletuse kahe, lähedalt põimunud osaga nii keeleliselt kui temaatiliselt. Nende psalmide põhirõhk on igatsusel. Igatsusel Jumala ligiolu järgi, mis on nii tugev ja lausa valulikult intensiivne, et seda võrreldakse otsekui meeletult vee järgi januneva hirvega (42:2). Psalmisti jaoks on Jumala ligiolu olnud minevikus väga reaalne - Jumala pühakojas, Jeruusalemma Templis (vt nt Ps 63) - ning ta mäletab elavalt sealveedetud palverännaku päevi (42:5).
Nüüd oli ta aga võimetu kogema seda sama ligiolu, mis valitses Jumala kojas, kuna ta oli sunnitud maapakku. Ta oli elamas kaugel põhjas, Jordani tõusuvee läheduses, imeilusa Hermoni mäestiku ümbruskonnas (42:7). See on koskede ja jõgede maa, kuid seda oma kogemuses väljendades - tundis ta ennast otsekui uppumas oma meeleheite tõusuvette ja laintesse.
Selle meeleheite algpõhjuseks oli Taaveti tunne, et ta on otsekui äralõigatud Jumalast - sellesttulenevalt ka esimeste salmide 'janunemise' intensiivsus. Jeesus nimetas need, kes selliselt Jumala järgi janunemist kogevad 'õndsaks' (Mt 5:6) ning kõneles omaenda jõust seda janu igaveseks vaigistada (Jh 4:13,14; Jh 6:35). Kristus oma isikus ongi Jumala ligiolu ning see tõotus leiab kinnitust ka Piibli loo kõige lõpus (Ilm 21:6).
Kuid et päästa meid sellest janunemisest, pidi Kristus ise koos meiega seda kannatama - nagu ta ütles ristilgi 'Mul on janu.' (Jh 19:28) - see on tihedalt täis tähendusrikkust nii vaimse kui hingelise meeleheite kohta. Psalmist otsekui aimamisi tajub - oma refräänis ja oma järeldustes - tulevat võitu ning usu läbi võtab selle vastu ka iseenese jaoks (43:4,5).
Nüüd oli ta aga võimetu kogema seda sama ligiolu, mis valitses Jumala kojas, kuna ta oli sunnitud maapakku. Ta oli elamas kaugel põhjas, Jordani tõusuvee läheduses, imeilusa Hermoni mäestiku ümbruskonnas (42:7). See on koskede ja jõgede maa, kuid seda oma kogemuses väljendades - tundis ta ennast otsekui uppumas oma meeleheite tõusuvette ja laintesse.
Selle meeleheite algpõhjuseks oli Taaveti tunne, et ta on otsekui äralõigatud Jumalast - sellesttulenevalt ka esimeste salmide 'janunemise' intensiivsus. Jeesus nimetas need, kes selliselt Jumala järgi janunemist kogevad 'õndsaks' (Mt 5:6) ning kõneles omaenda jõust seda janu igaveseks vaigistada (Jh 4:13,14; Jh 6:35). Kristus oma isikus ongi Jumala ligiolu ning see tõotus leiab kinnitust ka Piibli loo kõige lõpus (Ilm 21:6).
Kuid et päästa meid sellest janunemisest, pidi Kristus ise koos meiega seda kannatama - nagu ta ütles ristilgi 'Mul on janu.' (Jh 19:28) - see on tihedalt täis tähendusrikkust nii vaimse kui hingelise meeleheite kohta. Psalmist otsekui aimamisi tajub - oma refräänis ja oma järeldustes - tulevat võitu ning usu läbi võtab selle vastu ka iseenese jaoks (43:4,5).
Aukartuses risti ees, 'janu' ees näeme, et Kristus - kes ise elas alati Jumala ligiolu täiuses - kannatas meie eest. Toogem tänu Jumalale, et selle läbi võib meie janu olla kustutatud igaveseks.