Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2010-03-26 Järgmine 2010-03-28
1Seda rääkis Jeesus. Ja ta tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: "Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind,
2nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud.
3Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.
4Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha,
5ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!6Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna.
7Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest,
8sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud.9Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad.
10Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.
11Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!
12Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide.
13Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes.
14Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.
15Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.
16Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.
17Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!
18Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma.
19Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.20Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma,
21et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.
22Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks:
23mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.24Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.
25Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud.
26Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes."
Eelmine 2010-03-26 Järgmine 2010-03-28
2010-03-27
Globaalne ühtsus
Jh 17:14-26
Jeesuse ülempreesterlik palve
1Seda rääkis Jeesus. Ja ta tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: "Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind,
2nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud.
3Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.
4Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha,
5ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!6Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna.
7Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest,
8sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud.9Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad.
10Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.
11Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!
12Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide.
13Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes.
14Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.
15Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.
16Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.
17Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!
18Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma.
19Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.20Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma,
21et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.
22Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks:
23mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.24Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.
25Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud.
26Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes."
„Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!”(Js 58:9)
Anglikaani liturgias algab tavaline eestpalvemudel maailmaga ning lõpeb üksikisikuga. Alustada oma palveid teistele keskendumisega on vägagi tervistav praeguses enesekeskses ning üliindividualistlikus maailmas. Tänasest tekstist selgub et Jeesuse mudelis on vastupidine suund. Ükskõik aga kummas suunas palve läheb, on oluline, et mõlemad pooled oleks kaasatud ning laiendaksid oma vaatevälja mõlemas sfääris. Oma palve viimases osas keskendub Jeesus põhiliselt kahele eesmärgile: tõele ning ühtsusele.
Ühtsuse teemal on olnud palju arutelusid, dialooge ning paberimäärimist. Ja ometi on mõnedki osad kirikust Jeesuse seda palveteemat ignoreerinud, jäädes rahulikult edasi oma nurkadesse ning muretsedes põhiliselt vaid eraldatuks ja (teistest) puhtaks jäämise eest. Nähtav ning ilmne ühtsus on oluline ning selle poole tuleb jätkuvalt pürgida. Siiski – ühtsus voolab välja üksolemisest Jumalaga ning vaid siis kui oleme seda kogenud Kristuses. Kui põlvitame üheskoos armu saanud patustena risti all – kas me siis ei koge üksolemist, vaatamata tausta-, rassilistele või kultuurilistele erisustele ning isegi siis kui pole teistelgi alusel võrdsed partnerid?
Teine eesmärk, tõde, on seotud ühtsusega. On olemas ühtsuse vorm, mis kõrgeima tipu asemel otsib kõige madalama tasandi ühist nimetajat – sest selle kõrgeima otsimine käib sageli ühtsuse arvelt. Tõde aga ei ole lihtsalt mingi väide. Tõde on nii isiklik kui vaimne. Tõe teadmine ei tähenda vaid ajutegevust. Meil on võimalik ainult teada ning vahet teha mis on tõene meie ning ka teiste eludes. Ja seda oskame ainult siis kui meie sisemist inimest Vaimu abil igapäevaelus pidevalt kujundatakse Kristuse sarnaseks. Vaid nii võime saada pühaks Tõe läbi ( s17). Meie igapäevasest usu rakendamisest oma elus peaks imelise annina särama mõlemad – nii usk kui tõde.
Ühtsuse teemal on olnud palju arutelusid, dialooge ning paberimäärimist. Ja ometi on mõnedki osad kirikust Jeesuse seda palveteemat ignoreerinud, jäädes rahulikult edasi oma nurkadesse ning muretsedes põhiliselt vaid eraldatuks ja (teistest) puhtaks jäämise eest. Nähtav ning ilmne ühtsus on oluline ning selle poole tuleb jätkuvalt pürgida. Siiski – ühtsus voolab välja üksolemisest Jumalaga ning vaid siis kui oleme seda kogenud Kristuses. Kui põlvitame üheskoos armu saanud patustena risti all – kas me siis ei koge üksolemist, vaatamata tausta-, rassilistele või kultuurilistele erisustele ning isegi siis kui pole teistelgi alusel võrdsed partnerid?
Teine eesmärk, tõde, on seotud ühtsusega. On olemas ühtsuse vorm, mis kõrgeima tipu asemel otsib kõige madalama tasandi ühist nimetajat – sest selle kõrgeima otsimine käib sageli ühtsuse arvelt. Tõde aga ei ole lihtsalt mingi väide. Tõde on nii isiklik kui vaimne. Tõe teadmine ei tähenda vaid ajutegevust. Meil on võimalik ainult teada ning vahet teha mis on tõene meie ning ka teiste eludes. Ja seda oskame ainult siis kui meie sisemist inimest Vaimu abil igapäevaelus pidevalt kujundatakse Kristuse sarnaseks. Vaid nii võime saada pühaks Tõe läbi ( s17). Meie igapäevasest usu rakendamisest oma elus peaks imelise annina särama mõlemad – nii usk kui tõde.
Jeesuse ülempreesterlik palve…maalib meie ette pildi usklike ühtsusest mille allikas on ühtsus Kolmainu Jumalaga. Mida saad ise ja mida saaks tegema sinu kogudus selleks et tugevdada vaimulikku ühtsust teie piirkonnas?