Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2010-03-27 Järgmine 2010-03-29
1Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti õpetuslaul.
2Jumal, pane tähele mu palvet ja ära peida ennast mu anumise eest!
3Pane tähele mind ja vasta mulle! Ma ekslen ümber ägades ja jooksen uisapäisa
4vaenlase hääle tõttu, õela rõhumise pärast, sest nad veeretavad mu peale nurjatust ja vihas kiusavad nad mind taga.
5Mu süda vabiseb mu sees ja surma koledused on langenud mu peale.
6Kartus ja värin tulid mu peale ja õudus kattis mind.
7Siis ma ütlesin: Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama.
8Vaata, ma põgeneksin kaugele ja viibiksin kõrbes. Sela.
9Ma tõttaksin pääsema pakku tuulepöörise, maru eest.
10Hävita nad, Issand, sega nende keeled, sest ma näen linnas vägivalda ja riidu!
11Ööd ja päevad nad käivad piki tema müüre, nurjatus ja vaev on ta keskel.
12Kadu on ta keskel ja ta turult ei tagane rõhumine ja pettus.
13Sest mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin; mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu, tema eest ma peidaksin ennast,
14vaid sina, inimene nagu mina, mu sõber ja tuttav,
15kellega meil oli armas osadus, Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.
16Karaku surm nende kallale, mingu nad elusalt alla surmavalda, sest selge kurjus on nende elamuis, nende põues!
17Aga mina hüüan Jumala poole ja Issand aitab mind.
18Õhtul ja hommikul ja lõunaajal ma kurdan ja ägan, ja ta kuuleb mu häält.
19Ta lunastab mu hinge rahusse kallalekippujaist, sest need on hulgani mu ümber.
20Jumal kuuleb ja vastab neile, tema, kes istub aujärjel iidsest ajast. Sela. Sest nad ei muuda meelt ega hakka kartma Jumalat.
21See mees oli pistnud oma käed nende külge, kes pidasid temaga rahu, ta rikkus oma lepingut.
22Pehmem kui või on tema suu, aga südames ta tuleb kallale; libedamad kui õli on tema sõnad, kuid need on siiski nagu paljastatud mõõgad.
23Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!
24Jah, sina, Jumal, tõukad nad hukatuse auku; mõrtsukad ja petised ei saa oma elupäevi poolegi peale. Aga mina loodan sinu peale!
Eelmine 2010-03-27 Järgmine 2010-03-29
2010-03-28
Sõbra poolt reedetud
Ps 55
Palve valelike vastu
1Laulujuhatajale: keelpillil mängida; Taaveti õpetuslaul.
2Jumal, pane tähele mu palvet ja ära peida ennast mu anumise eest!
3Pane tähele mind ja vasta mulle! Ma ekslen ümber ägades ja jooksen uisapäisa
4vaenlase hääle tõttu, õela rõhumise pärast, sest nad veeretavad mu peale nurjatust ja vihas kiusavad nad mind taga.
5Mu süda vabiseb mu sees ja surma koledused on langenud mu peale.
6Kartus ja värin tulid mu peale ja õudus kattis mind.
7Siis ma ütlesin: Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama.
8Vaata, ma põgeneksin kaugele ja viibiksin kõrbes. Sela.
9Ma tõttaksin pääsema pakku tuulepöörise, maru eest.
10Hävita nad, Issand, sega nende keeled, sest ma näen linnas vägivalda ja riidu!
11Ööd ja päevad nad käivad piki tema müüre, nurjatus ja vaev on ta keskel.
12Kadu on ta keskel ja ta turult ei tagane rõhumine ja pettus.
13Sest mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin; mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu, tema eest ma peidaksin ennast,
14vaid sina, inimene nagu mina, mu sõber ja tuttav,
15kellega meil oli armas osadus, Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.
16Karaku surm nende kallale, mingu nad elusalt alla surmavalda, sest selge kurjus on nende elamuis, nende põues!
17Aga mina hüüan Jumala poole ja Issand aitab mind.
18Õhtul ja hommikul ja lõunaajal ma kurdan ja ägan, ja ta kuuleb mu häält.
19Ta lunastab mu hinge rahusse kallalekippujaist, sest need on hulgani mu ümber.
20Jumal kuuleb ja vastab neile, tema, kes istub aujärjel iidsest ajast. Sela. Sest nad ei muuda meelt ega hakka kartma Jumalat.
21See mees oli pistnud oma käed nende külge, kes pidasid temaga rahu, ta rikkus oma lepingut.
22Pehmem kui või on tema suu, aga südames ta tuleb kallale; libedamad kui õli on tema sõnad, kuid need on siiski nagu paljastatud mõõgad.
23Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!
24Jah, sina, Jumal, tõukad nad hukatuse auku; mõrtsukad ja petised ei saa oma elupäevi poolegi peale. Aga mina loodan sinu peale!
„ Aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad…“
(Js 40:31)
(Js 40:31)
Taavet annab meile tummakstegeva pildi sellest mida võib vägivald korda saata. Ta kirjeldab olukorda milles on – vaenlastest ümbritsetud ning hirmunud. Kogu olemusega soovib ta sealt põgeneda, sellest olukorrast väljuda, ära joosta- kuhugi kus on turvaline. Kuid keskkonnas kus kuri valitseb ning ikka ja jälle su nurka surub – ei ole kuhugi minna. See Taaveti kirjeldus sobib tänapäeval mistahes linnale. Vägivald ning rünnakud, hävitus ja ohud panevad inimesed kartma kodust välja minna. Me ei tea keda võime usaldada ning jätkuvalt on hirm et meid röövitakse ja rünnatakse.
Taavetil siin on aga veel sügavama mure. Mitte vaenlaste ülekohus ei haava teda nii, kui see et ta oma sõber on ta reetnud. Keegi kes oli talle väga lähedane -on end pööranud tema vastu. See keda tema usaldas, kellega ta jagas oma usku – on talle uskumatu pettumuse valmistanud. See ei ole sõber, vaid see on petja. Ta on täis ilusat juttu, kuid tegelikult soovib ta kahju teha. Kaotuse ning reetmise tunne on kõikehõlmav ning sellisest kahepalgelisusest tulevat ahastust on väga raske kanda.
Kui sa kord sellist reetmist oled saanud kogeda siis tead, et see võib olematuks teha kogu su enesekindluse ning isegi meie usalduse Jumala vastu. Ma panustame sellisel määral oma lähisuhetesse, et kui siis need inimesed meile selja keeravad oleme täiesti hävinud. Taavet aga ei lase ka sellisel kogemusel hävitada oma usku. Selle asemel usub ta et vaatamata milline kuri on tema peale lahti lastud, toob Jumal ikkagi viimaks esile tema õiguse. Tema viimased sõnad on peaaegu võidukad. Ta kavatseb Jumalast kinni hoida iga hinna eest: „Aga mina loodan sinu peale!“
Taavetil siin on aga veel sügavama mure. Mitte vaenlaste ülekohus ei haava teda nii, kui see et ta oma sõber on ta reetnud. Keegi kes oli talle väga lähedane -on end pööranud tema vastu. See keda tema usaldas, kellega ta jagas oma usku – on talle uskumatu pettumuse valmistanud. See ei ole sõber, vaid see on petja. Ta on täis ilusat juttu, kuid tegelikult soovib ta kahju teha. Kaotuse ning reetmise tunne on kõikehõlmav ning sellisest kahepalgelisusest tulevat ahastust on väga raske kanda.
Kui sa kord sellist reetmist oled saanud kogeda siis tead, et see võib olematuks teha kogu su enesekindluse ning isegi meie usalduse Jumala vastu. Ma panustame sellisel määral oma lähisuhetesse, et kui siis need inimesed meile selja keeravad oleme täiesti hävinud. Taavet aga ei lase ka sellisel kogemusel hävitada oma usku. Selle asemel usub ta et vaatamata milline kuri on tema peale lahti lastud, toob Jumal ikkagi viimaks esile tema õiguse. Tema viimased sõnad on peaaegu võidukad. Ta kavatseb Jumalast kinni hoida iga hinna eest: „Aga mina loodan sinu peale!“
Kui oled raskelt pettunud kas mõnes sõbras või lähedases inimeses, palveta praegu tema eest ning palu et Jumal hoiaks su südame kibedusest puhta.