Tänasest kirjakohast leiame huvitava pinge jumaliku suveräänsuse ja inimliku vastutuse vahel. Kas Jumal teeb ise kõik? Või sõltub midagi ka meist? Salm 3 algab: “Tema jumalik vägi on andnud meile kõik....” ja samas innustab 5.salm meid tegema iga pingutust - mis näib olevat kuidagi liiga käsumeelne vastus Jumala armule. Otsekui oleks Kristuse tegu meid pääste teele asetanud, kuid jätkama peame ise kõigest jõust pingutades, et moraalselt oma elu parandada. 

Probleemi lahendus on kahes sõnas, mida leiame 5.salmi alguses: “ Just seepärast...” Peetrus kutsub üles oma lugejaid kõigepealt üle vaatama endi suhtumist sellesse Jumala poolt antud kindlasse eeldusesse, et Jumal on Kristuses meile andnud kõik, mida vajame selleks, et elada õigesti ning viljakalt. See saab sündida ainult siis kui muutub meie alushoiak ning reaktsioonid olukordadele.

Kui kinnitame oma päästet, kuid ei tee ühtki pingutust suhtumiste muutuseks ja eluolukordades reageerimises, siis oleme pilkeks kõigele sellele, mida Kristus tuli tegema.

Selle asemel, et kuivalt välja joonistada Jumala roll ja meie osa, toob Peetrus esile suhte keskse rolli Jumalaga  meie usuelus.  Sest suhtest, selle reaalsest seisundist - tuleb ka meie identiteet.

Tasusin internetis kord üht arvet. Kontaktidesse oli aga jäänud minu vana meiliaadress ning pidin läbi tegema kogu tavapärase “tantsu” kinnitamaks enda isikut, et oma toimingut jätkata. Peale paari valestarti suutsin viimaks ka salajasele küsimusele anda õige vastuse ning sain makse tehtud. Kohe seejärel tuli mu postkasti teade meiliaadressi uuendamise kohta ning peale üht klikki öeldi mulle: “Olete kinnitanud oma identiteedi”. Asi polnud selles, et mul poleks kontot olnud, vaid vaja oli midagi teha, mis demonstreeriks minu identiteeti - seda, kes ma reaalselt olen. 

Tänase kirjakoha 10.salm rõhutab: “olge innukad kindlustama oma kutsumist ja valikut..” Peetrus ei ütle, et pingutage selleks, et saada kutsutud ja valitud. Jeesus tegi seda juba meie eest. Meie saame “kindlustada” oma kutsumist usaldades Tema suuri ja kalleid tõotusi (s 4).

Võibolla sa mõtled ka, et milleks on need head teod siis vajalikud, kui meie identiteet Kristuses on juba rajatud usu läbi. Peetrus väljendab end siin väga selgelt: usk, vooruslikkus, teadlikkus, enesekontroll, kannatlikkus, jumalakartlikkus, vastastikune kiindumus ning armastus (s 5-7) on need, mille kaudu kinnitame oma identiteeti - need osutavad teistele ja meile endilegi, kes me tegelikult Kristuses oleme. 

Peetrus kinnitab, et Jumal igatseb inimesi, kelle elust peegeldub Tema au ning see sünnib vaid Kristuse ohvri kaudu. Muutus meis ei sünni aga nagu vigasel arvutil, kuhu on vaja sisestada uus tarkvara, vaid siis kui elavas ja arenevas suhtes vastame Jumala armule  aktiivselt, tehes kõik, et Vaimu vili meis saaks kasvuruumi.  Kui tegelikult usaldame Jumalat nig meie püüdluste keskmes on Temaga elava suhte hoidmine, siis muutub meie identiteet, meie suhtumised ja reaktsioonid ning tegude vili kasvab loomuliku osana sellest.