Kaua vangistuses viibinud inimestele võib vabaduses olemine osutuda raskeks. Mõned endised kinnipeetavad on läinud isegi nii kaugele, et kohe peale vabanemist sooritavad uue kuritöö, et pääseda tagasi neile tuttavasse keskkonda.

Kuidas peaksime meie rakendama oma kristlikku vabadust? Kristus ei vabastanud meid patu orjusest ning käsu alt selleks, et võiksime teha mis iganes pähe tuleb. Meid vabastati käsuseaduse alt selleks, et elaksime Vaimus, Tema, palju kõrgemate standardite kohaselt (Mt 5:17-48). Siin on aga oluline näha ka teatud erisusi. Käsuseadus millele Paulus viitab kirjas galaatlastele, on juutide käsuseadus. Ei ole päris tõene väita, et juudi püüdsid kuulekusega käsuseadusele Jumalalt aktsepteerimist saavutada. Juudid olid vägagi teadlikud Jumala armust ning asjaolust, et neil oli Jumalaga, Jumala enese poolt algatatud lepingusuhe, millele nad kuuletusid. Reformatsiooni ajal leidis Luther Pauluse kirjadest väljakutse tolleaegses kirikus levinud legalismi vastu, kuid väljakutse Pauluse päevil oli sellest hoopis erinev, olles aga sama meie ajal.  Nimelt kasutasid juudid käsuseadust kui identiteedimarkerit, vahendit, mille kaudu kogeda end kõrgematena “roojastest” paganatest. 

Täie õigusega põrkame eemale käsupidamisest, mis (küll kultuuriti erinedes) esitab teatud nimekirju või nõuab valitud reeglite pidamist, tõestamaks, et inimene elab Jumalale meelepärast elu. Mida aeg edasi, seda vähem taolisi nimekirju esitatakse. Palju ohtlikum, ning kaasajal meie vabadust vääriti tõlgendav, on unustada hoiatused nõrgema venna kohta 1Kr 8:1-9:1,ning vastastikuse teenimise põhimõte, mida Paulus galaatia kirjas samuti esitleb (s 13).

Tõde on selles, et oleme käsuseadusest vabastatud selleks, et saada õigsuse orjadeks (Rm 6:15-23).