Kontrast inimliku surelikkuse ning Jumala sõna igavese väe vahel ei saa olla rabavamalt väljendatud kui siin. Peetrus tsiteerib Jesajat, et kirjeldada meie maapealse elu mööduvust  - oleme nagu kõik ülejäänud loodu: me hääbume, vananeme ning sureme. Maa kosub ja täitub uuesti, kuid mitte enam meie tõttu: pigem uute põlvkondade ning tsüklite mõjul. “Uuestisündimise“ metafoor kõlab kõige taustal just seetõttu nii tugeva jõuga, et selle sisuks on maise ja sureliku elu ületamine, muutudes osaks igavesest elust, mille keskmes on Jumal.

Sellel tõel on sügavaleulatuvad tagajärjed meie omavahelisele suhtlemisele. Meil tuleb hüljata iga mõtteviis, mis sallib ebatõest või külvab hävitust inimestevahelistesse suhetesse. Inimesed, kes on pidanud kogema petmist, õelust ja silmakirjalikkust, teavad nende asjade hävitusjõudu ning ka mustreid, mille abil üritatakse seda hävitust peita ning millede lahtiharutamine võib kesta põlvkondi. Üks mu kolleegidest kogeb siiani valu, mis haavas teda töö juures kogetud valede ja ebaõigluse tõttu aastaid tagasi. Just seetõttu kästakse kristlastel taolised suhtlemismustrid eneste keskelt täielikult välja juurida ning selle asemel praktiseerida omavahelises läbikäimises armastust ja ausust. See aga on üks raskemaid väljakutseid mis meile esitatakse.

Aga ka siin tuleb abiks “uuestisündimise” metafoor. Elus on sageli vaja alustada uuesti; lahti öelda minevikus rakendatud kahjulikest käitumisviisidest ning jõuda arusaamisele kui väga me sõltume kõiges Jumalast ning sellest mida Tema annab. Peetruse poolt kasutatud kujund, et oleme otsekui vastsündinud beebid, kes janunevad vaimuliku piima järele, võib tunduda mõistmatu neile, kes on aastaid elanud kaua. Ometi on see tõsi igas eas. On paradoksaalne, et mida küpsem on meie kristlus, seda lapselikumaks muutub meie igatsus sügava, usaldava ja avatud suhte järgi oma Isaga.