Peetruse kujund “elavatest kividest” (s 4) on mulle alati tugevalt mõjunud. Kasvasin üles vanas kivimajas, Yorkshire’s, ning minu isa oli kiviraidur. Vaadates kuidas ta kõigepealt kive uuris ja alles seejärel neid käsitles, hakkasin mõistma kui palju üks kivi erines teisest. Tundus lausa, nagu oleks igal kivil olnud oma iseloom. Ja kui mu isa neid vormis, lüües nende küljest ära üleliigseid tükke ning sobitas nad siis kannatlikult üksteise kõrvale, täitis mind hämmastus ja aukartus nähes, kuidas sellest kõigest hakkas aeglaselt tekkima hoone.

Peetrus näeb meid, usklikke, kui elavaid kive, keda kujundab ja töötleb Meiser Ehitaja ise nii, et kokkuliidetuna moodustame võimsa vaimuliku hoone. Me kõik vajame puhastamist, kujundamist, teravate nukkide eemaldamist või silumist, et üldse kokku sobida. Ja kui Jumal meid niimoodi vormib, leiame oma paiga ümbritsedes Jeesust, kes on Nurgakivi. Jeesus muutub probleemiks neile, kes Temast ei hooli ning Ta ära tõukavad - meie jaoks on Ta aga see, kes annab hoonele selle olemuse ning hoiab kõike koos (Kl 1:15-20). Kui see pilt ei sobi kokku sinu kogudusega, on sul ilmselt vaja teha tugevat eestplavet!

“Elavate kividena” meid muudetakse ning kujundatakse ümber. Peetruse lugejad omasid usklikena täiesti uut staatust. Enne ei vaadatud paganaid kui Jumalale kuuluvat rahvast, kuid usu läbi Kristusesse sai see võimalikuks. Peetrus kasutab ka veel teisi metafoore - “valitud rahvas”, “kuninglik preesterkond” ja “püha rahvas” (s 9) - need kõik on märgid nende ( ja ka meie) täielikust vastuvõtmisest Jumala poolt. Just need metafoorid tõmbavad piiri püha ja sekulaarse vahele, kinnitades kõikidele Kristuse järgijatele, et nad on pühad ja preestriameti kandjad Jumala ees. Aga nende tiitlitega koos tulevad ka väljakutsed - teha Jumala arm ning halastus nähtavaks meie suhetes koguduse sees ning argielus. Tegelikult on see peaaegu ainus viis kuidas inimesed võivad teada saada, et meie jumalakummardamine on ehtne.