Paulus ja Barnabas on jõudnud Ikoonioni ning on taas vastakuti praktiliselt samalaadse seguga negatiivsetest ja positiivsetest reaktsioonidest nagu Antiookiaski. Paulus teeb seda, milleks ta on kutstutud: ta kuulutab sõna efektiivselt (s 1). Sellel aga on kaks täiesti vastupidist tulemit. Paljud juudid ja paganad hakkavad uskuma; uskmatud juudid aga organiseerivad nende vastu vaenukampaania (s 2). See lisab Paulusele hoogu ning inspireerib teda jutlustama veelgi võimsamalt ja tulisemalt ning tema sõnu saadavad ka imeteod. Selleks ajaks juba meeleheitele aetud juutide juhid peavad nõu teda kividega surnuks visata (s 5). Jumalik hoiatus ja sekkumine võimaldavad Paulusel ja Barnabasel põgeneda Lüstrasse ja Derbesse (s 7).

Jumala plaanis pidid juudid olema paganaile valguseks ( Js 42:6, Js 49:6). Nemad aga väänasid Jumalalt saadud missiooni eksklusiivseks, etnotsentristlikuks kultuseks, milles Jumalast oli saanud juudtide privileegide ning huvide tagaja kogu muu maailma vastu. Taoline suhtumine mürgitas nende vaimuliku kutsumise. Need, kes pidi olema päästeks, muutusid hukatust toovaiks. Ning see manitseb meid vaimulikule valvsusele, et me kuidagi ei taandaks evangeeliumit vahendiks, millega teistele enda tahet peale suruda. Tõneäoliselt on just selline toimimine Kristuse evangeeliumi - selle valguse, mis maailmale on antud - levimise suurimaid takistusi (Jh 8:12; Jh 9:5).

Vabadus evangeeliumi kuulutamiseks on mitmel pool järest enam pingeallikaks muutunud. Lähemal uurimisel näeme aga, et vastuseis ei ole mitte niivõrd evangeeliumile Kristusest Jeesusest, kuivõrd viisile, kuidas seda kuulutatakse. Jumala tahe on, et evangeeliumi kuulutataks inimestele ohvrimeelse armastuse vaimus.