Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 20:17-38
Pauluse jumalagajätukõne Efesoses17Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus kogudusevanemad enese juurde.
18Kui need tema juurde jõudsid, ütles Paulus neile: „Te teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasiasse tulin, ma kogu selle aja teie juures olen käitunud,
19teenides Issandat kõige alandlikkusega ja pisaratega ja katsumustega, mis mind tabasid juutide salasepitsuste tõttu,
20kuidas ma ei ole teie eest pidanud salajas midagi teile tarvilikku, vaid olen seda kuulutanud ja teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda.
21Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse.
22Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma, teadmata, mis mulle seal võib juhtuda
23peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind ootavad ahelad ja viletsused.
24Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.
25Ja nüüd, vaata, ma tean, et mitte keegi teist, kelle keskel käies ma olen kuulutanud Jumala riigist, ei saa enam kunagi näha minu palet.
26Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest!
27Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist.
28Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi.
29Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa,
30ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele.
31Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast.
32Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna hooleks; temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas.
33Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma himustanud.
34Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik.
35Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!””
36Ja kui ta seda oli öelnud, laskus ta põlvili ja palvetas koos nende kõikidega.37Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja kallistasid Paulust ning andsid talle suud.
38Kõige rohkem tegi neile haiget see, mis ta oli öelnud, et nad ei saavat enam kunagi tema palet näha. Siis nad saatsid ta laevale.
John Bunyan on hästi tabanud ustavuse olulisuse kristlase elu ning teenimise jaoks, kui ta kirjeldab, mida tähendab olla palverändur: “ Ta ei kuula, mida ütlevad inimesed, vaid näeb vaeva päeval ja ööl.” Vastupidavus, vahelesegamistest keeldumine , valmisolek raskustega silmitsi seista, tõe usaldusväärne edastamine ning täielik ausus on kõik otsustava tähtsusega asjad kristlikus teenimistöös ning Paulus väidab, et kõik need on olemas ka tema eenimises Efesose kristlaste keskel. Milline väide!
Kaasajal kipume kristlikus teenimises esile tooma pigem oma läbikukkumisis kui kordaminekuid. Paulusel ei ole aga selles suhtes mingit kaksipidi mõtlemist. Mitte, et ta oleks olnud uhke või ülbe - ei, ta on lihtsalt ustav. Ta on teinud seda, mida temalt paluti. Ja kuna tal ei ole mingit oma õigust, mida taga nõuda, siis ei tundu ka Jeesuse nõuded tema elu jaoks talle probleemina (s 24). Samamoodi nagu Jeesus, on ka tema lõpule viinud talle määratud töö.
Meie hindame väga oma mugavust ning turvalisust. Ja kaitseme endid kriitika eest jälgides hoolega mida ja kuidas ütleme vaenulikus keskkonnas. Me teeme iseendile mööndusi. Kõik need reaktsioonid peegeldavad seda, kuidas ümbritsev kultuur on meid kujundanud. Kirjanik Ian McEwan on oma romaanis “Solar” loonud tegelaskuju: professor Michael Beard’i. Beardi kinnisideeks on tema staatus, reputatsioon ning seksijanu. Ta on õgard ja valevorst. McEwan lahkab ülima täpsusega seda inimlikku seisundit tõdedes, et inimene on peamiselt huvitatud vaid iseendast. Kristuse järgimine on aga hoopis üks teine tee.
Evangeelium esitab alati väljakutse. Seal, kus töö on ustavalt ära tehtud võib tulla ka tagasilööke, püstitades küsimuse tehtu kehtivuse ja tõesuse üle. Just selepärast on kristliku juhtimisviisi ettenäitamine sedavõrd ouline. Meie oleme nende õnnistuse pärijad, kes sajandeid tagasi on valavnud, kaitsnud tõde, teinud rasket tööd ning aidanud nõtru. Järgmise põlvkonna saatus oleneba aga meie ustavusest.
Selle kommentaari autor: Andy Bathgate