Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 8:16-32
Parmude nuhtlus16Ja Issand ütles Moosesele: „Tõuse hommikul vara ja astu vaarao ette, kui ta läheb vee äärde, ja ütle temale: Nõnda ütleb Issand: Lase mu rahvas minna ja mind teenida!
17Sest kui sa ei lase mu rahvast minna, vaata, siis ma läkitan parmud sinu ja su sulaste ja su rahva kallale ning su kodadesse. Egiptlaste kojad täituvad parmudega, nõndasamuti ka maapind, millel need on.
18Aga ma eraldan sel päeval Gooseni maakonna, kus asub mu rahvas, nõnda et parme ei tule sinna, selleks et sa teaksid, et mina olen Issand keset seda maad.
19Ma teen vahe oma rahva ja sinu rahva vahele. Homme sünnib see imetegu.”
20Ja Issand tegi nõnda: parme tuli rängasti vaarao kotta ja tema sulaste kodadesse; ja kogu Egiptusemaal kannatas maa parmude tõttu.
21Siis vaarao kutsus Moosese ja Aaroni ning ütles: „Minge ohverdage oma Jumalale siin maal!”
22Aga Mooses vastas: „Ei ole sünnis nõnda teha, sest see, mis me ohverdame Issandale, oma Jumalale, on egiptlastele vastik. Vaata, kui me ohverdame seda, mis egiptlaste meelest on vastik, nende silme ees, eks nad viska meid siis kividega?
23Me tahame minna kolme päeva tee kõrbesse ja ohverdada Issandale, oma Jumalale, nagu tema meid on käskinud.”
24Ja vaarao ütles: „Ma lasen teid minna ja ohverdada Issandale, teie Jumalale kõrbes. Ainult ärge minge väga kaugele. Palvetage minu eest!”
25Siis ütles Mooses: „Vaata, ma lähen su juurest ja palun Issandat, et parmud homme kaoksid vaarao, ta sulaste ja rahva kallalt. Ainult ärgu vaarao enam petku, laskmata rahvast minna Issandale ohverdama!”
26Ja Mooses läks ära vaarao juurest ning palus Issandat.
27Ja Issand tegi Moosese sõna järgi ning kaotas parmud vaarao, ta sulaste ja rahva kallalt; ühtainsatki ei jäänud alles.
28Aga vaarao tegi oma südame kõvaks ka seekord ega lasknud rahvast minna.
Mida edasi Moosese ja vaarao tahete võitlus kulgeb, seda enam tuleb juurde uusi aspekte. Kõigepealt selleks, et kaoks igasugune kahtlus nuhtluste lakkamisest juhuslikkuse tõttu, esitab Mooses vaaraole järgmise väljakutse nimetades kergenduse saabumiseks konkreetse aja. Lisaks üleloomulikele tegudele, saab Jumal oma väge demonstreerida ka üleloomulikus ajastuses. Täpne ajastus on Jumala eesmärkide täideviimises oluline ning meil on vaja olla temaga ühel lainel – isegi, kui see meie kannatuse proovile paneb (Jh 7:6; Gl 4:4).
Teiseks, sääskede nuhtlust ei suuda Egiptuse targad järele teha ning peavad vastumeelselt tõdema, et see on “Jumala sõrm” (s 19). Võime olla kindlad, et kuigi kurjuse jõud tunduvad tegutsevat maailmas vabalt, on nende tegutsemine määratud Jumala seatud piiridega (Ii 1:2; Ii 2:6). Vaarao üha suurenevat südamejäikust näeme sellest, et nüüd ei kuula ta ka oma nõuandjaid.
Kolmandaks, Iisraeli kogukond säästetakse parmude nuhtlusest selleks, et vaarao näeks: Jumal eristab oma rahvast egiptlastest. Kuigi see võib olla meile lohutuseks, peame meelde jätma, et nii kaua, kui Jumal ise eristust ei tee, oleme samaaegselt “Kristuses” ja ka inimliku olukorra jagajad. Me kannatame samade haiguste all, kogeme töötust ja koondamist, meid tapetakse ja haavatakse samades sõdades, autoõnnetustes. Ja samas on olukordi, kus saame tunnistada Jumala sekkumisest olukordadesse. Miks Jaakobus suri märtrina , kuid Peetrus päästeti (Ap 12:1,7) – see peab jääma müsteeriumiks, sest me näeme praegu veel vaid osaliselt (1Kr 13:12).
Selle kommentaari autor: John Fieldsend