Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2001-09-17 Järgmine 2001-09-19
1Siis Issand ütles Moosesele: "Veel ühe nuhtluse ma saadan vaaraole ja Egiptusele: pärast seda ta laseb teid siit ära minna. Kui ta lõppeks laseb minna, siis ta otse ajab teid siit ära.
2Räägi nüüd rahva kuuldes, et iga mees küsiks oma naabrilt ja iga naine oma naabrinaiselt hõbe- ja kuldriistu!"
3Ja Issand andis rahvale armu egiptlaste silmis; ka oli Mooses väga suur mees Egiptusemaal vaarao sulaste ja rahva silmis.
4Ja Mooses ütles: "Nõnda ütleb Issand: Keskööl ma lähen läbi egiptlaste keskelt:
5Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud, aujärjel istuva vaarao esmasündinust kuni käsikivitaguse teenija esmasündinuni, samuti kõik kariloomade esmasündinud.
6Siis on kogu Egiptusemaal suur hädakisa, millist ei ole olnud ja millist ei tule enam.7Aga ühegi Iisraeli lapse vastu ei liiguta koergi oma keelt, ei inimese ega karilooma vastu, et te teaksite, et Issand teeb vahet Egiptuse ja Iisraeli vahel.
8Siis tulevad kõik need sinu sulased alla minu juurde ja kummardavad mind, öeldes: Mine ära, sina ja kogu rahvas, kes su kannul käib! Ja seejärel ma lähen." Ja ta läks ära vaarao juurest vihast õhetades.
9Aga Issand ütles Moosesele: "Vaarao ei võta teid kuulda, et Egiptusemaal sünniks rohkesti mu tunnustähti."
10Ja Mooses ja Aaron tegid kõik need tunnustähed vaarao ees. Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame ja too ei lasknud Iisraeli lapsi oma maalt ära minna.
Eelmine 2001-09-17 Järgmine 2001-09-19
2001-09-18
Jumala kõne
2Ms 11
Esmasündinuile kuulutatakse surma
1Siis Issand ütles Moosesele: "Veel ühe nuhtluse ma saadan vaaraole ja Egiptusele: pärast seda ta laseb teid siit ära minna. Kui ta lõppeks laseb minna, siis ta otse ajab teid siit ära.
2Räägi nüüd rahva kuuldes, et iga mees küsiks oma naabrilt ja iga naine oma naabrinaiselt hõbe- ja kuldriistu!"
3Ja Issand andis rahvale armu egiptlaste silmis; ka oli Mooses väga suur mees Egiptusemaal vaarao sulaste ja rahva silmis.
4Ja Mooses ütles: "Nõnda ütleb Issand: Keskööl ma lähen läbi egiptlaste keskelt:
5Egiptusemaal peavad surema kõik esmasündinud, aujärjel istuva vaarao esmasündinust kuni käsikivitaguse teenija esmasündinuni, samuti kõik kariloomade esmasündinud.
6Siis on kogu Egiptusemaal suur hädakisa, millist ei ole olnud ja millist ei tule enam.7Aga ühegi Iisraeli lapse vastu ei liiguta koergi oma keelt, ei inimese ega karilooma vastu, et te teaksite, et Issand teeb vahet Egiptuse ja Iisraeli vahel.
8Siis tulevad kõik need sinu sulased alla minu juurde ja kummardavad mind, öeldes: Mine ära, sina ja kogu rahvas, kes su kannul käib! Ja seejärel ma lähen." Ja ta läks ära vaarao juurest vihast õhetades.
9Aga Issand ütles Moosesele: "Vaarao ei võta teid kuulda, et Egiptusemaal sünniks rohkesti mu tunnustähti."
10Ja Mooses ja Aaron tegid kõik need tunnustähed vaarao ees. Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame ja too ei lasknud Iisraeli lapsi oma maalt ära minna.
Jumal on delikaatne. Vahel Ta justkui sosistab meile. Ta annab meile oma jumaliku sõnumi Pühakirja või palve läbi, jutluse või mõne inimese kaudu. Kuid kui meie kõrvad on Jumala kõnele kurdid, võib Ta meid kõnetada juba tugevamalt, näiteks tõsise elusündmuse kaudu. Öeldakse, et kannatuste kaudu Jumal hüüab meile.
Nii võib Jumala viimast pöördumist vaarao poole – viimast nuhtlust Egiptuse üle – pidada juba karjumiseks. Oht kaotada oma esmasündinud poeg pidi olema juba piisavalt tugevaks kõneks, et seda kuulda. Tolles ajastus oli esmasündinu surm eriti traagiline. Olid ju iga isa plaanid ja unistused seotud esmasündinud poja tulevikuga. Esmasündinu pidi pärima oma isa varanduse ja viima edasi perekonna nime ja traditsioone. Selliselt oli esmasündinute surmaähvardus kohtuotsuseks kogu Egiptuse rahva üle, millest Jumal kõigele vaatamata vaaraod ette hoiatas. Samas tõotas Ta oma kaitset kõikide Iisraeli laste üle.
Võrreldes eelmiste nuhtlustega, on viimane pöördumatute tagajärgedega. Veekogudesse ilmus vere asemele jälle vesi, sääsed ja parmud kadusid, loomakatk ja paised taandusid, rahe ja rohutirtsude rünnak lakkas. Kuid surnud esmasündinuid enam ellu ei äratata. Nii on tegelikult meie kõikide eluga – raskused ja kannatused võivad anda meile hea õppetunni ning veel on võimalik end Issandale allutada, kuid ükskord on õppimise ja õppusevõtmise aeg igaveseks möödas.
Kasutagem oma elu võimalusi täna – kuulakem Jumala vaikset sosinat.