Piiblivõtme arhiiv

Eelmine 2002-01-17     Järgmine 2002-01-19

2002-01-18

Apostlite teod 1:15-26

Ap 1:15-26

Mattias valitakse kaheteistkümnendaks apostliks

15Neil päevil tõusis Peetrus vendade keskel püsti - rahvast oli koos umbes sada kakskümmend inimest - ning ütles:
16"Mehed-vennad! Täide pidi minema kirjasõna, mis Püha Vaim on Taaveti suu läbi ette kuulutanud Juuda kohta, kellest sai Jeesuse kinnivõtjate teejuht.
17Ta oli ju meie sekka arvatud ja sama teenimine oli temagi osa.
18Just tema hankis ülekohtu palgast enesele põllu, aga ta ise kukkus ülepeakaela alla, lõhkes keskelt ja kogu ta sisikond valgus välja.
19See on saanud teatavaks kõigile Jeruusalemma elanikele, nii et seda põldu nende murdes kutsutakse Hakeldamaks, see tähendab Verepõlluks.
20Laulude raamatusse on ju kirjutatud:
"Tema elupaik saagu tühermaaks ja ärgu elagu selles keegi",
ja
"Tema ülevaatajaamet saagu teisele!"

21Niisiis peab saama Jeesuse ülestõusmise tunnistajaks koos meiega üks neist meestest, kes on meie hulgas olnud kogu selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis sisse ja välja,
22alates Johannese ristimisest kuni päevani, mil ta meilt võeti üles."23Ja nad esitasid kaks meest: Joosepi, keda kutsutakse Barsabaseks, hüüdnimega Justus, ning Mattiase.
24Siis nad palvetasid: "Sina, Issand, kõikide südametundja - näita, kumma neist kahest sina oled valinud
25saama selle teenimiskoha ja apostliameti, kust Juudas on tagasi astunud, et minna paika, kuhu ta kuulub."
26Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Mattiase peale, ja tema arvati ühena kaheteistkümne apostli hulka.
Jüngrid pöördusid tagasi Jeruusalemma, täis usku ning teadmist, et neil on missioon ja eesmärk.
Miks valida äraandja Juudase asemel teine jünger? Kas neid ei oleks võinud jäädagi vaid 11? Arvatavasti tahtsid Jeesuse lähemad jüngrid jätkata juutide traditsiooni, nagu Jeesuski oli teinud – arv 12 väljendas Vanas Testamendis Iisraeli terviklikkust (vt 1Ms 49:28).

Võimalik, et sellega taheti öelda, et kogu Iisrael on kutsutud pärima Jeesuse kuulutatud Jumala kuningriiki väes. Mitmed filosoofid ja teoloogid on püüdnud seletada, kuidas ja millistel põhjustel sai Juudas Iskariotist oma õpetaja reetja. Peetrusel näis aga olevat olnud sellele lihtne vastus: nii oli ette määratud ja nii pidi see ka täide minema.

Et tänapäeval Peetruse väidet paremini mõista, oleks hea teada, et juutide jaoks oli maailm täiesti nende Jumala keskne: kõike toimuvat vaadati kui teatud eesmärgil Jumala tahte all toimuvat. Kuna Jumal ise valitses oma loodut, oli kõik ka ette nähtud ja kindlaks määratud (vt Ps 41:10). Mis puutub aga inimese vabasse tahtesse, siis oli seegi nähtav üksnes seoses Jumalaga.

Juut kasutas oma vaba tahet selleks, et valida Jumala seaduste täitmine või hülgamine (vt Ps 1:1-2; 112:1). Selliselt mõistetuna on Peetruse väide õigustatud, ilma et me peaksime inimese saatust pidama ettemääratuks ja arvama, et inimene ise ei saa midagi enese tuleviku kasuks otsustada.

Niisiis oli kõik valmis selleks, et minna ja missioon teoks teha. Veel enne pidi aga teostuma Isa tõotus, nagu Jeesus oli öelnud (s 4, 5).

Autor Anne Saluraid
Eelmine 2002-01-17     Järgmine 2002-01-19