Piiblivõtme arhiiv
2002-04-01
Uppunud muredesse
Jh 20:11-18
11Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda
12ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis,
13ja need ütlesid talle: "Naine, miks sa nutad?" Tema vastas neile: "Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud."
14Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus.
15Jeesus ütles talle: "Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?" Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: "Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära."
16Ja Jeesus ütles talle: "Maarja!" Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: "Rabbuuni", see tähendab "Õpetaja".
17Jeesus ütles talle: "Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde."
18Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: "Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle."
Maarja oli kõige tavalisem inimene nagu meiegi ja ta unustas Jeesuse sõnad, nagu meiegi sageli unustame, aga ta ei unustanud Jeesust ja armastas Teda ikka siiralt.
Maarja otsib oma Õpetajat! Hauas, kuhu Jeesus pandi, Teda enam ei olnud. Näeme, et samuti kui Peetrusele ja Johannesele eelmises lõigus, ei tulnud ka Maarjale pähe võimalus, et Jeesus võib olla surnuist üles tõusnud. Inglidki ei suutnud teda lohutada. Milline “kurbuseookean”!
Maarja kurbus on nii suur, et ta ei tunne isegi Jeesust ära.
Ka meid võib mure nõnda haarata, et me ei tunne Jeesust ära, kuigi Ta meie kõrval on ja tahab meid lohutada. Oleme nii süvenenud oma muresse ja hõivatud kurbusega, et samuti nagu Maarjat, nii peab meidki sellest justkui üles raputama.
Armas “Piiblivõtme” lugeja, vaata sinagi täna oma kurbusest üles! Jeesus tahab ka sulle öelda: “Minu Jumal on ka sinu Jumal ja minu Isa on ka sinu Isa.”