Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2002-07-13 Järgmine 2002-07-15
1Laulujuhatajale: Korahi laste laul.
2Kuulge seda, kõik rahvad! Pange tähele, kõik maailma elanikud,
3nii alamad kui ülemad, üheskoos rikas ja vaene!
4Mu suu räägib tarkusesõnu ja mu südame mõte sügavat tunnetust.
5Ma pööran oma kõrva tähendamissõna poole ja teen kandlega avalikuks oma mõistatuse.
6Miks ma peaksin kartma kurjal ajal, kui mind ümbritsevad mu tagakiusajate pahateod,
7kes loodavad oma varanduse peale ja kiitlevad oma suurest rikkusest?
8Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda,
9sest nende hinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata selleks,
10et keegi ei jääks elama lõppemata ega näekski hauda.
11Sest nähakse ju, et targad surevad, albid ja sõgedad saavad üheskoos otsa ning jätavad oma varanduse teistele.
12Nad arvavad, et nende kojad jäävad igaveseks, nende asulad põlvest põlve; nad on oma nimede järgi nimetanud maakohti.
13Ent inimene toreduses ei jää püsima, ta on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
14See on nende tee, kes loodavad iseendi peale, ja nende järglaste tee, kellele meeldivad nende kõned.
15Nagu lambakari pannakse nad kinni surmavalda, surm on neile karjaseks, ja õiglased saavad hommikul nende valitsejaks; surmavald kulutab ära nende kuju, neile ei jää eluaset.
16Kuid Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest ta võtab mu vastu. Sela.
17Ära karda, kui keegi rikastub, kui tema koja au saab suureks!
18Sest oma surma ei võta ta midagi kaasa, tema au ei järgne talle.
19Kui tema ka kiidab oma hinge õnnelikuks oma elus ja teised kiidavad sind, et sa teed enesele hea elu,
20lähed sa siiski oma esiisade sugupõlve juurde, kes iialgi ei saa näha valgust.
21Inimene toreduses, kui tal pole arusaamist, on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
Eelmine 2002-07-13 Järgmine 2002-07-15
2002-07-14
Rikkus ja vaesus
Ps 49
Meeletus on loota varanduse peale
1Laulujuhatajale: Korahi laste laul.
2Kuulge seda, kõik rahvad! Pange tähele, kõik maailma elanikud,
3nii alamad kui ülemad, üheskoos rikas ja vaene!
4Mu suu räägib tarkusesõnu ja mu südame mõte sügavat tunnetust.
5Ma pööran oma kõrva tähendamissõna poole ja teen kandlega avalikuks oma mõistatuse.
6Miks ma peaksin kartma kurjal ajal, kui mind ümbritsevad mu tagakiusajate pahateod,
7kes loodavad oma varanduse peale ja kiitlevad oma suurest rikkusest?
8Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda,
9sest nende hinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata selleks,
10et keegi ei jääks elama lõppemata ega näekski hauda.
11Sest nähakse ju, et targad surevad, albid ja sõgedad saavad üheskoos otsa ning jätavad oma varanduse teistele.
12Nad arvavad, et nende kojad jäävad igaveseks, nende asulad põlvest põlve; nad on oma nimede järgi nimetanud maakohti.
13Ent inimene toreduses ei jää püsima, ta on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
14See on nende tee, kes loodavad iseendi peale, ja nende järglaste tee, kellele meeldivad nende kõned.
15Nagu lambakari pannakse nad kinni surmavalda, surm on neile karjaseks, ja õiglased saavad hommikul nende valitsejaks; surmavald kulutab ära nende kuju, neile ei jää eluaset.
16Kuid Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest ta võtab mu vastu. Sela.
17Ära karda, kui keegi rikastub, kui tema koja au saab suureks!
18Sest oma surma ei võta ta midagi kaasa, tema au ei järgne talle.
19Kui tema ka kiidab oma hinge õnnelikuks oma elus ja teised kiidavad sind, et sa teed enesele hea elu,
20lähed sa siiski oma esiisade sugupõlve juurde, kes iialgi ei saa näha valgust.
21Inimene toreduses, kui tal pole arusaamist, on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
“Vaeseid on alati teie juures,” ütleb Jeesus (vt Mt 26:11). Kus on vaeseid, seal on ka rikkaid. Viimastel on midagi, mida vaestel ei ole: varandust, raha ja võimu. Raha eest saab siin maailmas palju asju – nii palju, et näib, nagu saaks selle eest kõike. On siiski midagi, mida raha eest ei saa – hing (s 8, 9).
Annetamine, almuse andmine on hea ka Jumala silmis, kuid sellega ei saa maksta oma võlga Jumala ees ega osta igavest elu. Ometi elavad rikkad, nagu jääksid nad siia ilma (oma varanduse juurde) igavesti. Omandamine on muutunud otsekui eluliseks vajaduseks, mis haarab kõik mõtted, jätmata ruumi muule. Kas pole see saanud üheks valdavamaks ellusuhtumise mudeliks viimaste aastate iseseisvunud Eestis?
Koguja kirjutab: “Ma nägin rasket õnnetust päikese all: säilitatud rikkus on omanikule enesele õnnetuseks” (vt Kg 5:12). Meid ei jää meenutama ka see, mida oleme teinud: majad lagunevad, vara tassitakse laiali, kuulsus, au, nimigi ununeb (s 12).
Surmavallast võib meid päästa vaid Jumal (s 16). See teadmine annab usukindlust, mida vajame oma igapäevaste rahamurede keskel, kui tundub, et oleme lõplikult hätta jäänud.
Tõstes silmad üles, oma taevase eesmärgi poole, mõistame, et rikast on mõttetu kadestada. Rikas eksib rängalt, kui ta loodab oma rahale: sellest pole mingit kasu, kuna _________________________________________ (s 18). Vaene, kellel pole rahale loota, loodab pigem Jumalale ja see saab temale õiguseks.
Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Mt 6:21