Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2003-03-31 Järgmine 2003-04-02
24Kuigi Iisraeli mehed olid sel päeval väga vaevatud, ometi vannutas Saul rahvast, öeldes: "Neetud olgu see mees, kes sööb leiba enne õhtut ja enne kui ma olen kätte maksnud oma vaenlastele!" Ja kogu rahvas ei maitsnud leiba.
25Aga kui kogu rahvas jõudis metsa, siis oli seal mesi maas.
26Kui rahvas läks metsa sisse, vaata, siis voolas seal mett, aga ükski ei tõstnud oma kätt suu juurde, sest rahvas kartis vannet.
27Joonatan ei olnud aga kuulnud, et tema isa rahvast oli vannutanud; seepärast ta sirutas kepi, mis tal käes oli, ja kastis selle otsa meekärjesse ning pani oma käe suhu: siis hakkasid ta silmad särama.
28Ent keegi rahva hulgast võttis sõna ja ütles: "Su isa vannutas rahvast kõvasti ja ütles: Neetud olgu mees, kes täna leiba sööb! Seepärast on rahvas nii väsinud."
29Ja Joonatan ütles: "Mu isa saadab maa õnnetusse! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sellepärast et ma maitsesin pisut seda mett!
30Palju parem oleks olnud, kui rahvas täna tõesti oleks söönud saagist, mida saadi oma vaenlastelt. Sest nüüd ei ole vilistite kaotus mitte suurenenud."31Sel päeval olid nad löönud vilisteid Mikmasist Ajjalonini ja rahvas oli väga väsinud.
32Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis lambaid, kitsi, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja rahvas sõi neid koos verega.
33Aga Saulile anti teada ja üteldi: "Vaata, rahvas teeb pattu Issanda vastu, kui ta sööb koos verega." Ja tema ütles: "Teie ei ole olnud truud. Veeretage nüüd mu juurde üks suur kivi!"
34Ja Saul ütles: "Minge laiali rahva sekka ja öelge neile: Igaüks toogu minu juurde oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu; ärgu tehtagu pattu Issanda vastu, süües koos verega!" Ja sel ööl tõi kogu rahvast igaüks oma härja oma käega ja nad tapsid need seal.
35Ja Saul ehitas altari Issandale; see oli esimene altar, mille ta Issandale ehitas.36Ja Saul ütles: "Lähme öösel vilistitele järele ja riisume neid kuni hommikuvalgeni; ärgem jätkem neist alles ühtainsatki!" Ja nemad vastasid: "Tee kõik, mis su silmis hea on!" Aga preester ütles: "Astugem siia Jumala ette!"
37Siis küsis Saul Jumalalt: "Kas pean minema vilistitele järele? Kas sa annad nad Iisraeli kätte?" Aga Issand ei vastanud temale sel päeval.
38Siis ütles Saul: "Tulge siia, kõik rahva juhid, uurige ja vaadake, kelle läbi on täna see patt sündinud!
39Sest nii tõesti kui elab Issand, kes Iisraeli on päästnud: kui see ka oleks mu poja Joonatani süü, siis peab ta surema!" Aga rahva hulgast ei vastanud ükski temale.
40Siis ütles Saul kogu Iisraelile: "Olge teie ühel pool, mina ja mu poeg Joonatan oleme teisel pool!" Ja rahvas vastas Saulile: "Tee, mis su silmis hea on!"
41Ja Saul ütles Issandale, Iisraeli Jumalale: "Anna tummim!" Siis langes liisk Joonatanile ja Saulile ning rahvas sai vabaks.
42Siis ütles Saul: "Heitke liisku minu ja mu poja Joonatani vahel!" Ja liisk langes Joonatanile.
43Ja Saul ütles Joonatanile: "Räägi mulle, mida sa oled teinud?" Ja Joonatan jutustas talle ning ütles: "Ma maitsesin tõesti minu käes olnud kepi otsaga pisut mett. Siin ma olen, valmis surema!"
Eelmine 2003-03-31 Järgmine 2003-04-02
2003-04-01
Sõnad, mis saavad lõksuks
1Sm 14:24-52
Sõda vilistitega
24Kuigi Iisraeli mehed olid sel päeval väga vaevatud, ometi vannutas Saul rahvast, öeldes: "Neetud olgu see mees, kes sööb leiba enne õhtut ja enne kui ma olen kätte maksnud oma vaenlastele!" Ja kogu rahvas ei maitsnud leiba.
25Aga kui kogu rahvas jõudis metsa, siis oli seal mesi maas.
26Kui rahvas läks metsa sisse, vaata, siis voolas seal mett, aga ükski ei tõstnud oma kätt suu juurde, sest rahvas kartis vannet.
27Joonatan ei olnud aga kuulnud, et tema isa rahvast oli vannutanud; seepärast ta sirutas kepi, mis tal käes oli, ja kastis selle otsa meekärjesse ning pani oma käe suhu: siis hakkasid ta silmad särama.
28Ent keegi rahva hulgast võttis sõna ja ütles: "Su isa vannutas rahvast kõvasti ja ütles: Neetud olgu mees, kes täna leiba sööb! Seepärast on rahvas nii väsinud."
29Ja Joonatan ütles: "Mu isa saadab maa õnnetusse! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sellepärast et ma maitsesin pisut seda mett!
30Palju parem oleks olnud, kui rahvas täna tõesti oleks söönud saagist, mida saadi oma vaenlastelt. Sest nüüd ei ole vilistite kaotus mitte suurenenud."31Sel päeval olid nad löönud vilisteid Mikmasist Ajjalonini ja rahvas oli väga väsinud.
32Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis lambaid, kitsi, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja rahvas sõi neid koos verega.
33Aga Saulile anti teada ja üteldi: "Vaata, rahvas teeb pattu Issanda vastu, kui ta sööb koos verega." Ja tema ütles: "Teie ei ole olnud truud. Veeretage nüüd mu juurde üks suur kivi!"
34Ja Saul ütles: "Minge laiali rahva sekka ja öelge neile: Igaüks toogu minu juurde oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu; ärgu tehtagu pattu Issanda vastu, süües koos verega!" Ja sel ööl tõi kogu rahvast igaüks oma härja oma käega ja nad tapsid need seal.
35Ja Saul ehitas altari Issandale; see oli esimene altar, mille ta Issandale ehitas.36Ja Saul ütles: "Lähme öösel vilistitele järele ja riisume neid kuni hommikuvalgeni; ärgem jätkem neist alles ühtainsatki!" Ja nemad vastasid: "Tee kõik, mis su silmis hea on!" Aga preester ütles: "Astugem siia Jumala ette!"
37Siis küsis Saul Jumalalt: "Kas pean minema vilistitele järele? Kas sa annad nad Iisraeli kätte?" Aga Issand ei vastanud temale sel päeval.
38Siis ütles Saul: "Tulge siia, kõik rahva juhid, uurige ja vaadake, kelle läbi on täna see patt sündinud!
39Sest nii tõesti kui elab Issand, kes Iisraeli on päästnud: kui see ka oleks mu poja Joonatani süü, siis peab ta surema!" Aga rahva hulgast ei vastanud ükski temale.
40Siis ütles Saul kogu Iisraelile: "Olge teie ühel pool, mina ja mu poeg Joonatan oleme teisel pool!" Ja rahvas vastas Saulile: "Tee, mis su silmis hea on!"
41Ja Saul ütles Issandale, Iisraeli Jumalale: "Anna tummim!" Siis langes liisk Joonatanile ja Saulile ning rahvas sai vabaks.
42Siis ütles Saul: "Heitke liisku minu ja mu poja Joonatani vahel!" Ja liisk langes Joonatanile.
43Ja Saul ütles Joonatanile: "Räägi mulle, mida sa oled teinud?" Ja Joonatan jutustas talle ning ütles: "Ma maitsesin tõesti minu käes olnud kepi otsaga pisut mett. Siin ma olen, valmis surema!"
Lõigu mõistmiseks on vaja teada, et Joonatan polnud eksinud Jumala ühegi seaduse vastu. Kuninga rumalast korraldusest (s 24) oli ta üle astunud teadmatusest.
Surmanuhtluse nõudmine (mille tegelikuks põhjuseks oli valitseja väärikuse säilitamine ja tema “ämbrisseastumise” kinnikatmine) selle eest oli karjuvalt ülekohtune, seda enam, et just Joonatani vapruse tõttu oli võit saavutatud. Rahval oli õnneks pea selgem kui oma võimu pärast mures kuningal.
Heebrea keeles kasutatakse salmis 45b Joonatani elu päästmise kohta sõna padah – ‘välja ostma’, ‘lunastama’. See on võimalik viide loomohvrile (vastavalt 2Ms 13:13), mis toodi kuningapoja asenduseks.
Mida kõrgem on meie positsioon, seda suuremat rolli mängivad kõik meie sõnad ja meie meelest isegi üsna tähtsusetud teod: meid võidakse tahtmatult või tahtlikult valesti mõista või, mis hoopis hullem, meie sõnad võivad meid ennast lõksu püüda üsna ettearvamatul moel. Piibel õpetab meid oma suud valvama (vt Õp 18:21; Jk 3:1-12).