Piiblivõtme arhiiv
2004-04-10
Markuse 15:42-47
Mk 15:42-47
42Ja kui päev oli juba jõudmas õhtule, kuna käes oli pühade valmistuspäev, see tähendab reede,
43tuli Arimaatia Joosep, lugupeetud mees, Suurkohtu nõunik, kes ka ise ootas Jumala riiki, võttis julguse kokku ja astus sisse Pilaatuse juurde ning palus enesele Jeesuse ihu.
44Aga Pilaatus imestas, et Jeesus on juba surnud, ja kutsus enda juurde sadakonnaülema ning küsis temalt, kas ta tõesti juba suri.
45Ja kui ta sai seda sadakonnaülemalt teada, kinkis ta surnukeha Joosepile.
46Ja too ostis lina, võttis Jeesuse ristilt maha, mähkis linasse ning paigutas ta kaljusse raiutud hauda ning veeretas kivi hauakambri ukse ette.
47Aga Maarja Magdaleena ja Joosese ema Maarja vaatasid, kuhu ta pandi.
Peetrus salgas Ta ära kolm korda. Ent Joosep läks Pilaatuse juurde ja küsis Jeesuse ihu, millega Ta paljastas, et uskus Temasse. Tema jaoks oli see veelgi suurem risk kui jüngritele, kuna ta omas teatud positsiooni ja vara. Ta riskis nii oma kõrge kohaga karjääriredelil kui ka suure varaga.
Arimaatia Joosepist saab alguse ennastsalgav käitumine, mis on Jeesuse järgijatele olnud omane kogu ristiusu ajaloo vältel, iseäranis algusaegadel. Kui Rooma riigis algas kristlaste tagakiusamine, olid Rooma ülikud ðokeeritud hukkamõistetute julgusest: nad läksid surmale vastu Jumalat kiites ja Talle ülistust lauldes.
Nii Arimaatia Joosepi kui ka hiljem märtrite julgus näitas nende inimeste usukindlust. Keegi ei läheks surma selle eest, millesse ta ei usu kui tõelisesse, kui tõesse. Kas meil on täna sellist usukindlust, et taluda kas või võõriti vaatamist või halvustamist kaaskodanike poolt?