Piiblivõtme arhiiv
2010-03-07
Kindel oma õigsuses
Ps 35:17-28
1Taaveti laul.
Võitle, Issand, nende vastu, kes minu vastu võitlevad; sõdi nende vastu, kes minu vastu sõdivad!
2Haara kätte kilp ja kaitsevari ning tõuse mulle abiks!
3Paljasta piik ja tapper minu tagaajajate vastu; ütle mu hingele: "Mina olen sinu pääste!"
4Häbenegu ja jäägu pilgata need, kes kipuvad mu hinge kallale; taganegu häbiga need, kes mõtlevad mulle kurja teha!
5Olgu nad kui aganad tuule käes ja Issanda ingel paisaku nad maha!
6Nende tee olgu pime ja libe ja Issanda ingel jälitagu neid!
7Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud võrgud, ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.
8Hukatus tulgu talle kätte aimamata ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud, püüdku kinni teda ennast; sattugu ta sellesse hukatuseks!
9Aga minu hing ilutsegu Issandas, ta rõõmustugu tema päästest!
10Kõik mu luud-liikmed öelgu: "Issand, kes on sinu sarnane, kes tõmbad välja hädalise selle käest, kes temast on tugevam, ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?"
11Ülekohtused tunnistajad astuvad ette. Mida ma ei tea, seda nad küsivad minult.
12Nad tasuvad head kurjaga; mu hing on maha jäetud.
13Aga minul, kui nemad olid haiged, oli kotiriie kuueks; ma kurnasin oma hinge paastumisega; siis tulgu nüüd mu palve nende eest tagasi mu põue!
14Nagu sõbra, nagu venna pärast ma käisin kurvalt, ja nagu see, kes oma ema leinab, olin ma nukralt kummargil.
15Aga kui mina vääratasin, rõõmutsesid nad ja tulid kokku; nad tulid kokku minu vastu, need lööjad, keda ma ei tundnud; nad laimasid ega lõpetanud;
16nad pilkasid mind ega jäänud vait, nad kiristasid hambaid mu peale.
17Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!
18Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.
19Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!
20Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.
21Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: "Paras, paras! Me näeme oma silmaga!"
22Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!
23Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!
24Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!
25Ärgu nad öelgu oma südames: "Paras! Seda meie hing tahtis!" Ärgu nad öelgu: "Me oleme ta ära neelanud!"
26Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!
27Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: "Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!"
28Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!
17Issand, kui kaua sa vaatad seda? Too välja mu hing nende laastamisest, mu ainuke noorte lõvide käest!
18Siis ma tänan sind suures koguduses ja kiidan sind hulga rahva seas.
19Ärgu minust rõõmustugu need, kes põhjuseta on mu vaenlased; ja kes mind asjata vihkavad, ärgu pilgutagu silmi!
20Sest nemad ei räägi, mis rahu toob, vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu, kes vaikselt elavad maa peal.
21Nad ajasid suu ammuli mu vastu ja ütlesid: "Paras, paras! Me näeme oma silmaga!"
22Sina, Issand, näed seda, ära ole vait! Issand, ära ole minust kaugel!
23Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!
24Mõista mulle kohut oma õiglust mööda, Issand, mu Jumal! Ära lase neil rõõmutseda minust!
25Ärgu nad öelgu oma südames: "Paras! Seda meie hing tahtis!" Ärgu nad öelgu: "Me oleme ta ära neelanud!"
26Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu!
27Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: "Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!"
28Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest ja kiitku sind päevast päeva!
Seda psalmiosa kasutati jumalateenistusel. Templis pöördub Taavet rahva kuningana õiglase Jumala poole ja palub kaitset vaenlaste eest, esitades palve lauluna. Imetlusväärne on Taaveti kindlus, et Jumal võtab tema palvet kuulda. Näeme, kuidas ta palub Jumalat ajada tema riiuasja, mõista õiglast kohut (s 23).
Miks ta julgeb paluda sellist palvet? Sest ta peab ennast õigeks. Kas meie võiksime ennast võrrelda Taavetiga ja paluda nõndasamuti kui tema? Ilmselt küll, kui oleme Jumala armu Jeesuse kaudu vastu võtnud – sest siis kingib Tema meile ka õigeksmõistmise (vt Rm 5:1-2). Ja seda teades võime Jumalat siiralt paluda ka oma olukordadesse lahendust tuua.
Siin on veel üks huvitav mõte. Ole minu vaenlaste vastu ja rõõmusta neid, kellel on heameel minu õigusest (s 26-27). Kui kellelegi – kas rahvale või üksikisikule – tehakse ülekohut, siis kuidas saame jääda ükskõikseks?
Jumal ei vihka patuseid, jumalatuid inimesi, vaid nende ebaõigeid tegusid. Ta ei lähe mööda ülekohtust, kurjusest maailmas. Mõtle, keda sina kui Jumala esindaja siin maailmas saaksid aidata ebaõigluse keskel? Enamasti tundub, et kasulikum oleks olla vägevate poolt, näiteks suurriikide poolt, kes korraldavad sõjalisi kallaletunge väikeriikidele või mõjuvõimsate isikute poolt.
Kristlastena saame aga olla vaid Jumala poolt, kuna teame, et viimsena jääb võitjaks ainult Looja Jumal. Me teame, et Jumala iseloom ja tõotused ei muutu ning tema plaanidesse ei saa keegi vahele segada. Vahel võib küll tunduda, et ebaõigluse poolt olles kindlustame endale parema tuleviku, ent selliselt saavutatud heaolu võib osutuda lühiajaliseks – ja meie kaotus on siis mõõtmatult suurem.