Esmavaatel on meil siin täna lihtne lugu tervendamisest ning tänamisest. Luuka evangeeliumise on nii palju samasuguseid lugusid ning tundub, et neil kõikidel on üks lihtne ning ilmne põhimõte.

Me ei eksi sugugi, kui võtame tänasest loost omale õppetunniks teadmise, et Jeesus tervendab ning talle meeldib, kui teda selle eest tänatakse. Ja siiski - loo ümber olevate peatükkide sisu ning ka ajaline koht, kus Jeesus mateekonnal seda lugu jutustab - panevad arvestama võimalusega, et Luukas tahab öelda midagi rohkemat.

Viimati mainis Luukas Jeesuse resoluutset rännakut Jeruusalemma suunas peatükis 9:51, kui Jeesus oli taas Samaaria lähistel, ja seal tahtsid jüngrid selle koha peale taevae tule maha sadada lasta, sest samaarlased ei võtnud Jeesust vastu.

Ja nüüd on Jeesus taas Samaaria-Galilea piirimail ning seekord anuvad tema abi need kõige hädalisemad. Need on tõelised, otseselt kõiges  “äärealal” olevad inimesed , kes ka elavad äärealal - ning kellel on keelatud linnale ligineda ning keelatud osaleda mistahes vormis peetavatel sotsiaalsetel kogunemistel. Jeesus tervendas nad - kui nad alles kaugel olid (s 12). Seda enam on märkimisväärne, et see üks, nüüd juba puhtakssaanuna, tuleb otse Tema juurde selleks, et Teda avalikult tänada.

Luukas on jätnud puändi kõige lõppu: “...ja see oli samaarlane” (s 16). Läbi eelenvate peatükkide on tema jutustuses kogunenud kasvav rõhk küsimusele, kes jumalariiki “täidavad” kui elanikud. Ning need ei olnud inimesed, keda variserid oma peole oleks kutsunud. Paganate au ning austus täidab selle (Ilm 21:26 “Ja rahvaste hiilgus ja au kantakse sinna sisse. “). See oli olnud algusest peale Jumala eesmärk, kui Ta tõotas Aabrahamile, et kõik inimesed maa peal saavad tema läbi õnnistatud (1Ms 12:3; Js 51:4) Ja kui Jeesus läheneb ristile, meenutab ta juutidele, et nood olid vabatahtlikult ise valinud selle tõsiasja ignoreerimise - läbi oma ajaloo: neid valiti selleks, et nad läheksid ja viiksid valguse paganatele, kõikidele keda ühiskond on marginaliseerinud.