Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 18:1-14
Tähendamissõna lesest ja kohtunikust1Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida:
2"Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi.
3Samas linnas oli ka lesknaine, kes käis aina tema juures ja rääkis: "Kaitse mu õigust mu vastase vastu!"
4Ja tükk aega kohtunik ei tahtnud. Aga pärast ta mõtles endamisi: "Ehk ma küll ei karda Jumalat ega häbene inimesi,
5ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks.""
6Aga Issand ütles: "Te kuulete, mida see ülekohtune kohtunik ütleb!
7Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates?
8Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?"Tähendamissõna variserist ja tölnerist9Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna:
10"Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner.
11Seisma jäädes palvetas variser endamisi: "Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner.
12Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan."
13Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: "Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!"
14Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse."
“Kasvata meie usku!” anusid jüngrid ( 17:5). Kas vastamata palve võib olla Jumala viis meie usu kasvatamiseks? Meenura, kuidas Jeesus kohtles Sürofoiniikia naist enne, kui tõi teda uskumise eeskujuks (Mk 7:25–30). Kui Laatsarus suri, ei läinud Jeesus sihilikult veel 2 päeva Betaaniasse (Jh 11:6–7,21). Tundub, nagu väärtustaks Jeesus meie järjekindlust, ning võime olla veendunud, et kui meie palved ei saa vastatud, siis mitte sellepärast, et neid ei oleks kuuldud.
Jeesuse õpetus palvest eeldab meie eemaldumist tuttavatest suhetest teadmise suunas, “kui palju enam” võime oodata oma Taevaselt Isalt. Luuka evageeliumis olev palve rajaneb täiesti suhtel Isaga, kes ei anna meile madu siis kui küsime kala (Lk 11:11).
Hoolimatu kohtunik annab lesele viimaks ikkagi selle mida too ootab, sest vastasel juhul kasrdab kohtunik saada lese rünnaku osaliseks (s 5). Jumal kannatab meie uksele prõmmimise ning vastab siiski määratud sobival ajal. Samal ajal süvendab meie usku ustav järjekindlus, millega tema ette läheme. Võime kogeda ka seda, et Ta püüab läbi murda meie südameni. Philip Yancey kirjutab: “ Kui Peetrus läks katusele palvetama (Ap 10), siis mõtles ta peamiselt toidule. Tal polnud aimugi et katuselt alla tuleb ta kindla seisukohaga rassismi ning legalismi suhtes.”
Kui palve süvendab meie suhet Jumalaga, siis tuleb meil õppida õigesti palvetama. Variser, kes palvetas enesekeskselt, oli Jeesuse poolt edastatud mõtte peremehest ja prjast (pt 17:6) täiesti kahe silma vahele jätnud. Maksukogujal oli palju tõesem arusaam sellest, kes ta Jumala palge ees oli. Taoline alandlikkus on enamikule meist tundmatu või vastuvõetamatu, palju lihtsam on meil kaasa öelda variseri palvet, sest me täies siiruses ei oskagi näha end patusena. Arvan, et on vaja võtta aega, et see tõda võiks meie südamesse jõuda. Ilma ristita ei ole ka elukrooni.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson